Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18072
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
Mälestise vana number 609-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.09.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 24.01.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on olemuselt suur rändrahn, mis paikneb klindipealsel põllul. Kivi läbimõõt on NE-SW suunas 4,2 m ja SE-NW suunas 2,8 m. Lohukivi meenutab kujult väikest maja. SE-osa on 2 m kõrge ja vastassein on vertikaalne 1,5 m kõrge. S-sein on 30-40 cm. Lohud paiknevad n-ö maja katuse harjal ja neid on kokku 4, lisaks 2 arvatavat lohku. Lohkude sügavus on 1,0-3,0 cm ja läbimõõt 5-8 cm. Kõige suurem lohk on 3,0 cm sügav ja 8 cm läbimõõdult.
Kivi ümber on põllult kogutud kive, ainult S-poolel kivisid pole.

(Kirjeldus on koostatud 1978. aastal tehtud mälestise passi andmete põhjal.)

Sisestatud: 24.01.2011.

Mälestise ajalugu


Lohukivi on dateeritav I at lõppu eKr kuni I at pKr. Esmakordselt registreeritud arheoloog V. Lõugase poolt 1977. aasta mais. Kohalik rahvas ei tea lohkudest kivil midagi.
Kaitse alla esitamiseks võetud (ENSV TA) Ajaloo Instituudi poolt 1978. aasta aprillis.
Mälestise passi on koostanud arheoloog V. Lõugas 1978. aasta aprillis.

Sisestatud: 24.01.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 23.02.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.