18131 Kivikalme
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kivikalme |
---|---|
Mälestise registri number | 18131 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 09.10.1998 |
Registreeritud | 09.10.1998 |
X-koordinaat | 577564.05 |
Y-koordinaat | 6590522.26 |
Mälestise vana number | 597-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 17.04.08
Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.
|
Kirjeldused(7)
Mälestise tunnus Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Mälestis paikneb põllul, mis alaneb lääne poole madalaks vesiseks nõoks. Kuna kalme on maetud endise kolhoosi põllult kokku aetud kivide alla ja sellest on paistma jäänud vaid umbes 6x6 meetri suurune ala, siis kalme välimus on raskesti kirjeldatav. Kalmel kasvad puud. Puude vahel on näha kive, mis istuvad sügavamalt kamaras ja moodustavad poolkaare. Kalme pealispind on tugevasti kamardunud. Kalme kultuurkiht ei ole eriti paks, umbes 30 sentimeetrit. Kalme tõenäoline läbimõõt ilma äärevareta ei tohiks ületada 13 meetrit ja koos äärevarega 15 meetrit. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Kiiu külas, Suurekivi talu maadel. Mälestis jääb Tallinn-Narva põhimaantee (A1) 36,5 kilomeetril maanteest 30 meetrit põhja poole, Kiiu kõrvalmaantee (A1103) algusristist 170 meetrit lääne poole. Mälestis asub maanteeäärse heki taga põllumaal. |
Ajalugu Mälestis pärineb ilmselt I aastatuhandest e. Kr. Mälestis on tõenäoliselt kivikirstkalme. Kalme on arheoloogiliselt uurimata. Ainsa teadaoleva leiuna saadi kalme kirjeldamise ajal 1978. aastal kalmele kogutud kivide hulgast üks viljajahvatamise aluskivi, milliseid kasutati muinasajal enne ringiaetavate käsikivide kasutuselevõttu II aastatuhande alguses. Leid asub Ajaloo Instituudis. Ilmselt oli jahvatuskivi sattunud kalmele mõnest ida pool paiknevast asula- või perekohalt. Kalme on esmakordselt registreeritud V. Lõugase poolt 1970-ndatel. Samal ajal esitati kalme riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 597-k. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates. |
Üldinfo Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem. |