Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 18156
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
Mälestise vana number 2354
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: asukoht tuvastamata

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Triin Äärismaa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 04.02.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kuusalu juurest, Kuusalu-Leesi(11270) tee(N-suunas) ristist, kus Vana-Narva mnt 63 läheb Jõelähtme-Kemba teeks(11260) tuleb mööda viimast mainitud teed NE-suunas minna 960 m. Muistis asub Jõelähtme-Kemba teest N-suunas Kupu peale keeravat teed mööda 450 m edasi, mälestis on teest 100 m E-suunas Sõitme külas, Maidu I. Muistisest 10 m S-suunas on kivikalme nr. 18157. E-suunas on 450 m kivikalme nr. 18415 ja 560 m kivikalme nr. 18414. SE-suunas 500 m on kivikalme nr. 18416.

Sisestatud: 09.02.2011.

Mälestise ajalugu


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni
muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara
põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt
põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed.
Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama
struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid.
Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue
traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal
kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on
põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel. Vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 04.02.2011.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 19.09.2014.