Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18171
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
Mälestise vana number 571-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 18.10.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Triin Äärismaa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 07.03.2012.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi on põhja-lõunasuunaline suur raudkivi, mille läänekülje vastas kasvab vana remmelgas ja selle ääres on väike tiik. Kivi on suur ja lame raudkivi, millel on esmasel vaatlusel võimalik tuvastada 12 inimtekkelist lohku. Osa neist on madalad ja justkui pooleli jäänud, aga osa on väga korralikult välja töödeldud, peaaegu ümarad lohud. Kivi juurde on veetud vanametalli jm kraami ning selle peale on kogutud traati. Kivi pikkus on 3,7m, laius 2,4 m ning kõrgus põhjaküljest 1,5 m ja kagunurgast 0,9 m.

Sisestatud: 07.03.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub Kuusalu külas, Tarva tee 9 krundil, vastvalminud abihoone nurga juures, hoonest u 2 m edelas.

Sisestatud: 07.03.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 07.03.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.