Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18200
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
Mälestise vana number 572-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.08.06

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus läheduses.

Sisestatud: 21.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab enam-vähem põhja-lõuna suunalist nelinurkjat raudkivi, mille põhjanukiil on 7 kausitaolist lohku. Kultusekivi pikkus on põhja-lõuna suunas 2,35 meetrit, ida-lääne suunas 2,10 meetrit, ümbermõõt 8,15 meetrit. Lohkude läbimõõt ulatub 6-7,5 sentimeetrini, sügavus 1-1,8 sentimeetrini, sügavaim lohk on 9 sentimeetrit.

Sisestatud: 28.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kuusalu külas, Tatsu talu maadel. Mälestis jääb Jõelähtme-Kemba kõrvalmaanteest (A11260) 50 meetrit loodesse, Tatsu talu hoonetest 125 meetrit kirdesse põllumaa keskele.

Sisestatud: 28.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis kuulub I aastatuhandesse eKr. Mälestis avastati 1978. aastal A. Lavi poolt. Samal aastal koostati K. Jaanitsa poolt mälestise pass ning kivi esitati riikliku kaitse alla võtmiseks. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 572-k.

Sisestatud: 28.08.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.