Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18209
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
Mälestise vana number 587-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.10.18

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Helena Kaldre

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 29.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast pragudest lõhestatud madalat ja roosakas-halli raudkivi. Kujult üldjoontes piklik-nelinurkjas, peaaegu põhja-lõuna suunaline. Kivi pikkus on 1 meeter, laius 0,90 meetrit, kõrgus 0,25 meetrit ja ümbermõõt 3,05 meetrit. Kultusekivi lõunaosa pind on suuremalt osalt tugevasti murenenud. Kivi põhjapoolsel osal on kaks kultuselohku - üls kultusekivi keskosas lääneserva lähedal, teine kirdenurgal. Lohkude läbimõõt on 6 ja 5,5x6 sentimeetrit, sügavus 1,4 ja 1 sentimeetrit.

Sisestatud: 29.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis avastati 1977. aastal A. Lavi poolt. Samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 587-k.

Sisestatud: 27.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 27.11.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.