Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvripuu Tülivere tamm
Mälestise registri number 18212
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
X-koordinaat 581782.96
Y-koordinaat 6593039.07
Mälestise vana number 377
Ava kaardil
Tülivere hiietamm (Eesti Ajaloomuuseum SA, AM N 31086). Foto: Gustav Oskar, enne 1918.
Tülivere hiietamm (Eesti Ajaloomuuseum SA, AM N 31086). Foto: Gustav Oskar, enne 1918. Tülivere ohvritamm Kuusalus (Mahtra Talurahvamuuseum, MT 324:76 F): Foto: 1925. Ohvripuu - idast. Foto: E. Väljal, 23.10.1987. Ohvripuu - läänest. Foto: E. Väljal, 23.10.1987. Foto: Ulla Kadakas, 09.06.2007. Foto: Ulla Kadakas, 09.06.2007. Foto: Ulla Kadakas, 09.06.2007. Vaade Tülivere tammele idast. Foto: Pikne Kama, 20.10.2023. Vaade Tülivere tammele läänest. Foto: Pikne Kama, 20.10.2023. Vaade Tülivere tammes olevale õõnsusele. Foto: Pikne Kama, 20.10.2023.
Galerii(10)

Määrused ja käskkirjad(2)

"Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 27.07.1998 määrus nr. 20, (RTL 1998, 259/260, 1059) Kuupäev: 27.07.1998
Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine, kultuuriministri 21.02.2022 käskkiri nr 36 (RT III, 23.02.2022, 3) Kuupäev: 21.02.2022

Paikvaatlused(3)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 20.10.23

Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvripuu, Ohvritamm.

Kirjeldused(3)

Mälestise tunnus


Ajaloolisele looduslikule pühapaigale viitava kirjalikult fikseeritud rahvapärimusega seotud puu, selle asukoht maastikul. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht puu ümbruses.

Sisestatud: 27.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 27.11.2007.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 09.10.2014.