Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Hiiemets "Hiielepik"
Mälestise registri number 18322
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
Mälestise vana number 323-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 27.09.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Triin Äärismaa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Hiiemets.

Mälestise tunnus


1) Kirjalikult fikseeritud pärimus; 2) Maastikuliselt eristatav

Sisestatud: 18.01.2012.

Mälestise kirjeldus


See, kunagi sopiline, võrdlemisi vesise karjamaana kasutatav ala on 1969. a maaparanduse ajal muudetud suureks massiiviks, mis on eraldatud kõigist külgedest 5-7 m laiuste ja 1-2 m sügavuste kraavidega.
"Hiielepik" kujutab endast NNW-SSO suunas piklikku (150 m) ja O-W suunas 85 m laiust ala. Enne maaparandust olevat hiiekoht ulatunud S-poolsest kraavist 50 m S poole. Kraavidega piiratud alal kasvavad enamuses kõrged lepad. Hiiekoha O- ja osalt ka S-servas on märgata vana raudkividest kiviaia jäänus (1976. a koostatud mälestise passi järgi).

Sisestatud: 18.01.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Hiiemets "Hiielepik" asub Saunja külas, Tõnu talu maal, piirnedes idaküljest Hiie ja põhjaküljest Tõnukraavi maaüksuste heinamaadega. Mets jääb Saunja küla läbivast teest u 190 m itta.

Sisestatud: 18.01.2012.

Mälestise ajalugu


17. sajandi lõpu Rummu mõisa kaardil tähistab hiiekohta tolleaegse Saura küla N-osas põlluservas eraldatud puuderühm. Selle läheduses elava talupoja nimi oli "Hio Hanss".
Hiiekohta on lühidalt mainitud Jõelähtme kihelkonna muististekirjelduses. Muistist on mainitud ka G.Vilbaste 1947.a artiklis.
Muistis on dateeritud II a t pKr.

Sisestatud: 18.01.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 18.01.2012.

Meedia


G.Vilbaste "Vanade kaartide abi muistsete kultuspaikade kindlakstegemisel". Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I (XV), 1947 lk 157-161.
R. Indreko "Jõelähtme kihelkonnakirjeldus". 1924, lk 43. TLÜ Ajaloo Instituut.

Sisestatud: 18.01.2012.

Üldinfo


"Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses."

Sisestatud: 12.09.2014.