Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Tondimägi"
Mälestise registri number 18574
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 381
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 02.05.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 03.06.2009.

Mälestise kirjeldus


Muistis on N-S suunas u 13 m pikk, O-W suunas 4 m lai ning u 1 m kõrgem ümbritsevast maapinnast. Kamardunud kuhjatise N-poolses otsas on üksik vana sisseskaeve. Kuhjatise peal ning ümber kasvab võsa. Kuhjatise SW-poolsel madalduval serval on väikestest raudkividest laotud ring, mis ilmselt pärineb hilisemast lõkkeasemest.

Sisestatud: 03.06.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis jääb Kuusalu-Leesi teest u 200 m SW-poole. Mälestis asub madalal maal, mis W-suunas mere poole veelgi madaldub.

Sisestatud: 03.06.2009.

Mälestise ajalugu


Kolga-Aabla maa-alust kalmistut kirjeldas esmakordselt Jaan Jung oma töös "Muinasaja teadus eestlaste maalt, III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt" (Jung 1910, 81-82). Nagu teise Kolga-Aabla muistise, maa-aluse kalmistu Tondimägi juures, mainib Jung ka selle objekti kohta, et on leitud põlenud luupuru ning põlenud esemeid (Jung 1910, 81-82).
Muistist kirjeldas Oskar Parmas 1926. aastal Kuusalu kihelkonna kirjelduses (Parmas 1926).
2001. aastal toimusis muistisel arheoloogilised kaevamised, mille tulemused on publitseeritud Gurly Vedru poolt artiklis "Archaeological excavations in Jõelähtme and Kuusalu parishes" (Vedru 2002), mis ilmus kogumikus Arheoloogilised välitööd Eestis (AVE) 2002.
Kaevamiste tulemusel selgus, et kuhjatis koosnes söesegusest mullast ning üksikutest tugevasti põlenud raudkividest. Mingeid leide sellest ei saadud. Kogutud söeproovidest tehtud C14 analüüsid osutasid muistise kuulumisele pronksi-, eelrooma ning rooma rauaaega (Vedru, 2002, 45-47). Kuna kuhjatis paikneb omaaegsel rannajoonel, siis võib oletada, et tegu on omaaegse märgutule asemega.

Sisestatud: 03.06.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise läbimõõt on 30 m, mille keskpunkt on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 21.06.2015.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 12.09.2014.