Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18611
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 29.03.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 27.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast segmendile lähedase põhiplaaniga ja lameda pealispinnaga raudkivi, mille keskosas kulgeb põhja-lõuna suunaline lõhe. Kivi pikkus on ida-lääne suunas 2,8 meetrit, laius põhja-lõuna suunas 2,6 meetrit, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 8,6 meetrit ja kõrgus põhjaservas 0,7 meetrit. Kivi pealispinna põhja- ja keskosas leidub kokku 10 korrapärast, ümara kujuga, kuid krobelise põhjaga kunstlikku kultuselohukest. Lohkude läbimõõt ulatub 8-10 sentimeetrini, sügavus 2-6 sentimeetrini.

Sisestatud: 27.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Odulemma külas, Hansu talu maal, ridastikku kultusekividega nr. 18609 ja 18610. Kivid asuvad Hansu talu ja Miku talu maade vahelist piiri tähistavate lehtpuuderea all, külateest 60 meetrit lääne pool. Kivi nr. 18611 on kivirea kagupoolseim kivi.

Sisestatud: 27.08.2007.

Mälestise ajalugu


Lohukivi avastati A. Kivistiku poolt 1997. aastal, samal aastal esitati kivi riikliku kaitse alla võtmiseks. Mälestise passi on koostanud arheoloog M. Mandel.

Sisestatud: 27.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.