Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18612
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 29.03.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 27.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast ebakorrapärase kolmnurkse põhiplaaniga ja kumera pealispinnaga raudkivi. Kivi pikkus ulatub põhja-lõuna suunas 2,2 meetrini, laius 2 meetrini, kõrgus vaid 0,5 meetrini. Kivi pealispinnal leidub 8 korrapärast kunstlikku kultuselohukest. Lohkude läbimõõt on 5-7 sentimeetrit, sügavus 0,8-2,5 sentimeetrit.
Mälestis asub lagedal ja suhteliselt madalal, kirde suunas madalduval söödilapil. Külatee ja kivi vahele jääb väike võsatukk. Kivist 6 meetrit edela pool on elektripost, samas kõrval asuvad veel kaks maa sisse rammitud raudbetoonposti. Kivi põhjaservas kasvab 2,5 meetri kõrgune toomingas.

Sisestatud: 27.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis on dateeritav I aastatuhandesse eKr. Mälestis avastati A. Kivistiku poolt 1997. aastal. Samal aastal esitati kivi riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass M. Mandeli poolt.

Sisestatud: 27.08.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.