Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 18762
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 2409
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 10.06.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 03.04.2008.

Mälestise kirjeldus


Mälestis oli enne tema avastamist ja kaevamist 1906. aastal osaliselt lõhutud. Kaevamiste juhataja A. Spreckelsen kuulis Lagedi inimeste käest, et pool kalmest oli laiali veetud ja kalme alt vabanenud ala põlluks tehtud. Säilinud oli ebakorrapärase kujuga, 0,8-0,9 meetrit kõrge, kirdesuunas 7-8 meetrit lai, edelaotsas kitsenev ning 14 meetrit pikk kivivare. Kalme koosnes raud- ja paekividest, muid konstruktsioone ei avastatud. Kalmest leiti suurel hulgal põletatud luid, mis paiknesid peamiselt kivilademe peal. Vähesel määral esines ka põletamata luid. Kalmest tuli arvukalt leide, sealhulgas sulanud pronksitompe.
Praegu on kalme põhja-lõuna suunaline peaaegu ümmarguse põhiplaaniga söödimaalapp, mille peale on veetud kive. Mälestise pind on väga ebatasane. Kalme on põhja-lõuna suunas 14 meetrit pikk, ida-lääne suunas 16 meetrit pikk. Kõrgeim on kalme kirdeosa. Kivivare kõrgus ulatub 1 meetrini.

Sisestatud: 13.11.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kopli küla loodenurgas, Rae aleviku läheduses lagedal väljal, kinnisvaraarendus piirkonnas. Mälestis jääb Lagedi-Kostivere riiklikust kõrvalmaanteest (A 11302) 200 meetrit ida poole, Kangru talu hoonetest 200 meetrit loodesse. Kalmest reg nr 18762 300 meetrit loode pool asuvad kivikalmed reg nr 18763-18764.

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise ajalugu


Kalme avastati ja kaevati suuremas osas läbi A. Spreckelseni juhatamisel 1906. aastal ( Das Gräberfeld Laakt (Lagedi). Kirchspiel St. Jürgens, Harrien, Estland. ÕES Toimetised XXIV. 1927. lk 32-44). Kalmet on analüüsinud ka V. Lõugas (Eesti varane metalliaeg. Tallinn 1970, lk 440).
Kalme on leiduderikas, ühtekokku saadi 116 numbrit leide, mis asuvad Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis. Vanimaks esemeks on kalmekivide alt välja tulnud silindrilise peaga luunõel, mis varase rauaaja ehtevormina peaks pärineva I aastatuhande lõpust eKr või aastatuhande vahetusest. Üsna palju leiti ka rooma rauaaja ja noorema rauaaja esemeid, silmatorkavamad neist on 7. sajandist pärinev vähksõlg ja soome tüüpi laienevate otstega pronksplekist käevõru. Kalmet kasutati I aastatuhande lõpust e. Kr vaheaegadega XIII sajandini.
Kalme esitati kaitse alla võtmiseks 1972. aastal, kui koostati ka mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 2409.

Sisestatud: 13.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on nähtav Maa-ameti põhikaardil.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 18.09.2014.