Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 18766
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 350-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 22.02.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 03.04.2008.

Mälestise ajalugu


Pronksiaja keskel hakati Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadel, vähem sise-Eestis, rajama maapealsete konstruktsioonidega kivikalmeid. Kalmete rajamisel kasutati pae- või maakivi. Maastikul rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaaniga ja keskse kivist kirstuga kalmetesse – kivikristkalmetesse - maeti surnuid valdavalt põletamata. Pronksiaega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Aastatuhandete vältel muutusid kivikalmete ehitusstiilid ja surnuga ümberkäimise tavad. U 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati ka kindlama struktuurita 5–15 m läbimõõduga kangurkalmeid ning valdavalt korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti põletatult, kuid on leitud ka üksikuid põlemata luid.
Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, kuid uue traditsioonina levis kivivarekalmete tegemine. Korrapäratult laotud kiviladedesse puistati nii inimeste põletatud luud kui ka hauapanused. 10. saj tulid Saaremaal kasutusele kiviringkalmed. Enamik noorema rauaaja kalmetest on põletusmatustega kivikalmed. Lisaks kivivarekalmetele esineb ka kompaktse ja paksema kivilademega ning suhteliselt väikeste mõõtmetega kalmeid.
Tänases maastikus eristuvad nimetatud kalmetüübid suuremate või väiksemate rohtunud ja võsastunud kivikuhelikena ning nende täpsem iseloom – kas tegemist on kivikirst-, tarand- või mõnd muud tüüpi kalmega – on kindlaks tehtav vaid arheoloogiliste kaevamistega.
Kivikirstkalmed paiknevad kõrgematel kohtadel veekogude ääres, tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel. Vaid Lõuna-Eestis asetsevad osad tarandkalmed ka rühmiti.

Sisestatud: 03.04.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 03.04.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 18.09.2014.