Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18825
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 2420
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 23.07.15

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 03.04.2008.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on üsna sügaval maa sees olev raudkivi. Kivi on kolmnurkse üldkujuga, pikem külg ida-lääne suunas. Kivi pealispind on tasane. Kivi läänepoolne ots on lõhenenud, ligi 25 cm pikkune osa kivist on praoga eraldatud. Lohud paiknevad suuremal kivi osal, selle kumeratel külgedel. Lohud algavad prao juurest. Kivil on 6 kunstlikku lohku (läbimõõt 5-7 cm, sügavus 0,8-1,5 cm).

Sisestatud: 13.11.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Harjumaal, Rae vallas, Peetri külas, Loopealse Suurekivi talu sissesõidu tee ääres. Kivi jääb Järveküla-Jüri (kõrvalmaantee nr 11330) tee 3,91 kilomeetril kirdesse, teest 20 m kaugusele.

Sisestatud: 13.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 03.04.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.