Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18850
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 2426
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 18.03.14

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil ja võimalik kultuurkiht.

Sisestatud: 27.12.2004.

Mälestise kirjeldus


Kivi lääne, loode ja kagu küljed on vertikaalsed, selle lagi madaldub põhja suunas. Kivi edela nurk on 70 cm kõrge, kirde otsa kõrgus maapinnast on u. 50 cm. Kivi läbimõõt on ligemale 2 m. Kivi tehislikud lohud paiknevad kivi kõrgemal nukil ning kivi põhja suunas kaldus pealispinnal. Lohkude läbimõõt kõigub 9 cm kuni 5-6 cm. Kivi on sammaldunud.

Sisestatud: 27.12.2004.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi paikneb endisest Rae mõisast Assaku suunas Tallinn-Tartu maanteele viivast teest 170 m lõuna pool. Kultusekivi asub suhteliselt madalala, sõõdis oleval alal, võsa veeres. Siin paikneb kolm suuremat kivi, milledest kultusekivi on põjapoolseim.


Sisestatud: 27.12.2004.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd hõlmab kultusekivist lõuna poole jäävaid kahte suurt kivi ning see on fikseeritud plaanil.

Sisestatud: 27.12.2004.

Üldinfo


Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus on kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2014.