Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kihil.

Üldinfo

Kogukonna surnutega on läbi aegade erinevalt ümber käidud: nii leiab muinasaegsest matmispraktikast maahaudadesse, erinevatesse kivikonstruktsiooniga kalmetesse ning kääbastesse asetatud põletus- ja laibamatuseid. Matmispaigad asuvad elupaikade läheduses või lausa asulates. Kehtinud kommetest ning tavadest tulenevalt on surnutele kaasa pandud esemeid ehk hauapanuseid, mis erinevatel ajaetappidel on oma iseloomu ja koguse poolest varieerunud: haudadest võib leida rõivaste küljes olnud kaunistusi, ehteid, relvi, tööriistu, samuti toiduanumaid ja -jäänuseid. Kõikidesse matustesse tuleb ka tänapäeval suhtuda austusega.

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga, vahel ka lihtsad struktuurideta kivikuhjatised. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.