Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18862
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.01.14

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 03.02.2014.

Mälestise kirjeldus


Kaitse alla oleva kivi puhul on tegemist suure, punaka värvusega, pureda struktuuriga raudkivirahnuga. Kivi pind on murenenud, esineb lõhesid. Kivi küljed on üldiselt järsud, püstjad. Kivi kirde küljel on astang. Kõrgem, ida-lääne suunaline hari paikneb kivi lõunaserval, sealt langeb kivi pind lõuna suunas järsult, põhja suunas on langus laugem, astanguga. Kivilae hari on kõrgem läänepoolses osas. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas on 3,4 m, laius ida-lääne suunas 3,3 m. Kivi lõunaosa kõrgus on ligemale 2 m , kivi ümbermõõt 0,8 m kõrguselt ligemale 10 m. Kaks hästi säilinud lohku asuvada kivi harja keskosas. Lohkude läbimõõdud on ligemale 6 cm, sügavaus 1,5-2 cm-i.

Sisestatud: 03.02.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kaitse alla olev kivi asub põhja poole kulgeva, Enni ja Tänava talude suunas viiva ning lääne poole, Päidu ja Nuhja talude suunas viiva teede ristis, selle loode nurgas. Kivist põhja, loode ja lääne poole jääb kasutuses olev põld.

Sisestatud: 03.02.2014.

Mälestise ajalugu


Mälestise detailsem kirjeldus on tehtud mälestise passi koostamisel, 1997. aastal A. Lavi ja E. Haiba poolt.

Sisestatud: 03.02.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 13.11.2008.

Üldinfo


Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus on kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 03.02.2014.