Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Mälestise kirjeldus

Mälestis on kolmnurkse üldkujuga, kõrgema lõunaservaga ja umbes 30 kraadi all põhja suunas madalduva pealispinnaga raudkivi. Kivi pikkus on põhja-lõuna suunas 2,7 m, laius ida-lääne suunas 2,3 m, kõrgus lõunaservas 0,7 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 8,2 m.
Kivi peal on 20 korrapärast, ümara kuju ja põhjaga kunstlikku lohku (läbimõõt 6-9 cm, sügavus 1-3 cm, suurim sügavus 6 cm.

Mälestise asukoha kirjeldus

Mälestis asub Salu külas maadel, mida kutsutakse ka nimega Ubina. Mälestis jääb Aruvalla-Jägala kõrvalmaantee (A 11310) 5,19 kilomeetril põhja poole Suursoo külla viiva tee äärde, paiknedes Aruvalla-Jägala maantee ja külatee teeristist 0,5 km kaugusel, külateest 110 meetrit kirdes.
Endisest Salu karjalaudast jääb mälestis 110 meetrit põhja poole, Piiguta talust 180 meetrit kirdesse. Kivist 450 meetrit loode pool asub pelgupaik "Tatamägi" (reg nr 18869), 70 meetrit edelas asub teine kultusekivi (reg nr 18867). Mälestis asub lagedal, põhja suunas madalduval põllumaal. Kivist 10 meetrit loode poole jääb väike kruusahunnik, kus kasvab lähestikku neli 4-5 meetri kõrgust lehtpuud.

Mälestise ajalugu

Mälestis on dateeritav I aastatuhandesse eKr. Mälestis avastati A. Kivistiku poolt 1997. aastal. Samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.