18912 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 18912 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 14.10.1998 |
Registreeritud | 14.10.1998 |
X-koordinaat | 534906.81 |
Y-koordinaat | 6577797.36 |
Mälestise vana number | 2391 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 12.02.16
Menetleja: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(7)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses. |
Kirjeldus Mälestis on peaaegu kolmnurkse üldkujuga, pealt lame, lääne-edela suunas madalduv raudkivi, mille idaküljest on tükk välja lõhutud. Kivi pikkus on põhja-lõuna suunas 3,6 m, laius ida-lääne suunas 3,3 m ning suurim kõrgus 1,4 m. Kivi pealispinnal on 18 kunstlikku lohku, läbimõõduga 5-10 cm, sügavusega 1-3,5 cm. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Saku vallas Jälgimäe külas, Allika talu elumajast 160 m lääne pool. Pärnu maanteest jääb mälestis 175 m kagusse, külateest 150 kirdesse. Mälestis paikneb söötis põllumaal. |
Ajalugu Muistis avastati O. Raudmetsa poolt 1972. aastal. 1973. aastal koostas arheoloog Mati Mandel mälestise passi. Samal aastal võeti mälestis riikliku kaitse alla vana registrinumbriga 2391. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on nähtav Maa-ameti põhikaardil. |
Aruanded Joonuks, T. 2010. Arheoloogilised uuringud Harjumaal Saku vallas Jälgimäe külas Lohukivil nr 18912. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |