Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomuliku kalmerajatise ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Mälestis kujutab endast ümbritsevast põllupinnast veidi esilekerkivat, ümara põhiplaaniga kivist söödiala. Kalme läbimõõt ulatub 12 meetrini, kõrgus ligikaudu 0,8 meetrini. Mälestise idaossa on tõenäoliselt viimase sõja ajal kaevatud kirde-edalasuunaline 6 m pikkune, 1,5 m laiune, 0,8 m sügavune tuulepesa. Mälestise lääne- ja lõunaservadesse on ümbritsevatelt põldudelt korjatud kive. Mälestisel kasvavad 2 pihlakat.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Saku vallas Rahula küla maadel. Rahula-Saku riiklikust kõrvalmaanteest (A 11345) jääb mälestis 340 meetrit ida poole, Vaarla talu juurest minevast külateest 240 meetri kagusse. Mälestis asub põldude keskel kõrgemal kivisel alal. Kalme lähedusse jääb ida pool paiknev kivihunnik.

Ajalugu

Mälestis on riikliku kaitse all 1964. aastast alates. Mälestise pass, vana registrinumbriga 452 koostati 1972. aastal. Mälestisel ei ole läbi viidud teaduslikke kaevamisi, kuid kalme lähedalt on leitud savinõu põhjatükk ning 3 põletatud luud. Leide hoitakse Ajaloo Instituudis.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on nähtav Maa-ameti põhikaardil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.