Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 18928
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 424
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 19.10.18

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Helena Kaldre

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised ning informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 05.07.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis asub Nabala tee veeres. Arvatavasti on tegemist tarandkalmega. Mälestise ristkülikut meenutavad kontuurid on jälgitavad rohkem lõunaosas. Kalme koosneb kahest kihist. Alumine, tihedasti kamardunud kiht on laotud suurematest raudkividest ning kerkib 20-50 cm üle maapinna. Alumise kalmejärgu pikkus on mõlemas suunas umbes 12 meetrit. Kalme teise kihi moodustavad kalme põhjaotsale ja selle vastu kuhjatud kivilasu, kuhu paistab kive olevat põllult juurde loobitud. Kivikuhjatise mõõdud on põhja-lõuna suunas 6-7 meetrit, ida-lääne suunas 12-14 meetrit. Kõrgus vanema kalmejärgu tasemelt on umbes 0,5 meetrit. Kalme põhjaosa piir on lõhutud ja ebaselge. Teeehitusega 1970. aastal lükati teele ettejäänud kalme osa kalme peale hunnikusse.

Sisestatud: 05.07.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Tõdva külas, Tallinn-Rapla-Türi maantee (A 15) ning Tõdva-Nabala kõrvalmaantee (A 11151) ristumiskohast 230 meetri kaugusel, vahetult Tõdva-Nabala tee ääres. Mälestis paikneb keset põldu kerkival põhja-lõuna suunalisel rohusel seljandikul, mis saavutab oma suurima kõrguse kalme kohal. Mälestis asub kaitsealuse asulakoha peal (reg nr 18926). Kalme vahetusse lähedusse jääb teine kalme (reg nr 18929).

Sisestatud: 05.07.2007.

Mälestise ajalugu


Kalmet on esmalt maininud J. Jung (III kd.). 1922. aastal nimetatakse kalmet R. Tamme poolt koostatatud Hageri kihelkonna kirjelduses, kus mainitakse, et kalmest olla kunagi välja tulnud mõõk. 1969. aastal kirjeldab Vello Lõugas kalmet tarandkalmena inspektsiooni aruandes Ajaloo Instituudile.
Mälestis on riikliku kaitse all alates 1964. aastast. 1971. aastal koostati mälestise pass vana registrinumbriga 424. 1970. aastal leiti kalme lõhutud osast viikingiaegne odaots. Otsustades kalme kuju ja ehituse järgi oli kalme kasutusel I aastatuhande II poolel ning II aastatuhande algul.

Sisestatud: 30.10.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kultusekivi (reg nr 18930), kivikalmete (reg nr 18928 ja 18929) ja asulakoha (reg nr 18926) ühine kaitsevöönd on nähtav Maa-ameti põhikaardil.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 15.09.2014.