Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18930
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 2378
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 19.10.18

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Helena Kaldre

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivid. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 04.07.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on 1,4 m kõrgune ning 9,8 m läbimõõduga kivirahn. Mälestise 3 m pikkune läänekülg on peaaegu täiesti sirge, kivi pealispind on suhteliselt lame ja läänepoole alanev. Kivisse on tehtud umbes poolsada 6-10 cm läbimõõduga ning 1-3 cm sügavusega lohku. Enamus lohkudest paiknevad kivi lääneserval. Mälestis on pealt murenenud.

Sisestatud: 30.10.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Saku vallas Tõdva küla maadel. Tallinn-Rapla-Türi tugimaanteest (A 15) jääb muistis 350 m idasse, Tõdva-Nabala riiklikust kõrvalmaanteest (A 11151) jääb mälestis 90 m lõunasse, lähedal asuvatest kivikalmetest ( reg nr 18928-18929) 90 m ida poole.
Mälestis asub kaitsealuse asulakoha (reg nr 18926) territooriumil, üksikuna keset ülesküntud põllumaad.

Sisestatud: 04.07.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis avastati 1971. aastal, samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati pass vana registrinumbriga 2378.

Sisestatud: 30.10.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kultusekivi (reg nr 18930), kivikalmete (reg nr 18928 ja 18929) ja asulakoha (reg nr 18926) ühine kaitsevöönd on nähtav Maa-ameti põhikaardil.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.