18933 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 18933 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 14.10.1998 |
Registreeritud | 14.10.1998 |
X-koordinaat | 537312.65 |
Y-koordinaat | 6577037.47 |
Mälestise vana number | 2392 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 10.11.11
Menetleja: Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor, Armin Rudi
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses. |
Kirjeldus Mälestis on suur raudkivirahn, mis on pealtvaates peaaegu ümmargune, läänest vaadates trapetsikujuline, lõunast kolmnurkne ja teravatipuline. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 5 m, põhja-lõuna suunas 4 m ning kõrgus 2 m. Kivi suurim ümbermõõt on 14 m. Mälestise pealispinnal asuvad 3 lohku suurusega 5,5-7 cm ning sügavusega 0,8-1,8 cm. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Tänassilma külas, Pääsküla jõe ja Tänassilma kohaliku tee vahele jääval põllumassiivil. Mälestis jääb Väljamärdi talu hoonetest 430 m lõunasse, Pääsküla jõest umbes 270 m läände. Mälestisest 100 m kirde ning 260 m põhja pool paiknevad kivihunnikud. |
Ajalugu Mälestis avastati 1972. aastal Oskar Raudmetsa poolt. 1973. aastal esitati muistis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati muistise pass vana registrinumbriga 2392. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on nähtav Maa-ameti põhikaardil. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |