Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldava arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Alliku küla on olnud tõenäoliselt tüüpiline ridaküla, paiknedes kõrgel, ida-kirde suunas järsult madalduval maal. Külast ida ja kirde pool on madalamad, kuivendatud põllud, lääne ja loode pool aga kõrge põllumaa. Külast vahetult ida-kirde pool, küla ja põllumaa piiril, kulgeb kagu-loode suunaline kuivenduskraav. Sellesse kraavi voolavad nüüd mitmete, mäenõlvalt väljuvate allikate veed. Nimetatud allikad on ilmselt iidsed küla veevõtukohad. Asulakoha avastamisel leiti Kloakse talust põhja pool maastikuinspektsiooni käigus savinõukilde, mis on hoiul Eesti Ajaloomuuseumis. Kultuurkiht on asula territoorumil erineva paksusega.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Alliku külas, Hüüru-Alliku kõrvalmaantee (A 11185) idaservas, ulatudes osaliselt ka tee alla. Mälestis jääb Alliku külatuumiku territoorimule, 5,6 hektari suurusele alale, mille ida-kirdepiiriks on kuivenduskraav, läänepiiriks maantee ning lõunaotsas põllumaa. Asulakoha pikkus põhja-lõuna suunas on 365 meetrit, laius ida-lääne suunas 85-200 m.

Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti põhikaardil kultuuriväärtuste kihil.

Ajalugu

Asulakoht tekkis I aastatuhande II poolel. Muistse asula kultuurkihi avastas Mati Mandel 1979. aastal. Samal aastal esitati asulakoht riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati Mati Mandeli poolt mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 724-k.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.