Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18957
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 25-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.11.17

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 02.10.2008.

Mälestise kirjeldus


Muistis on trapetsja üldkujuga raudkivi, mille kaguservast on u 0,5 m pikkune ja 0,3 m laiune tükk välja murdunud. Kivi on ida-lääne suunas 2,2 m pikk, põhja-lõuna suunas 2 m lai, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt on 7 m. Kivi on u 1 m kõrgune. Kivi suhteliselt lamedal lael, selle idaosas, on 1 korrapärane kunstlik lohk (läbimõõt 6 cm, sügavus 2 cm).

Sisestatud: 03.10.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi asub Saue vallas Kiia külas Väravavahi maaüksusel, Tallinn-Paldiski maantee (põhimaantee nr 8) 18,9 kilomeetril, 25 m teest lääne pool.

Sisestatud: 03.10.2008.

Mälestise ajalugu


Muistise avastas 1972. aastal arheoloog Mati Mandel. Kivi esitati kaitse alla võtmiseks 1974. aastal, samal aastal koostati mälestisele pass.

Sisestatud: 02.10.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 02.10.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.