Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil ning arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Tegemist on kolmnurkse põhiplaaniga raudkiviga, mille läbimõõt on ida-lääne suunas 3 m ning põhja-lõuna suunas 2,8 m. Kivi kõrgus on u 2 m ja suurim ümbermõõt on u 10 m. Kivi lael, mis langeb kagu suunas 40° all leidub mitmes rühmas kokku 42 korrapärast lohku, neist selgemapiirilised põhjatipus.

Asukoha kirjeldus

Kultusekivi juurde pääseb Tallinn-Paldiski maanteelt Kiia külast Vääna viivat teed mööda, see jääb antud teest 110 m kaugusele edela poole. Kivi paikneb suhteliselt madalal, lääne suunas madalduval rohumaal. Kultusekivi koordinaadid: X 6580947,5 Y 527 367,1.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndiks on 20 m läbimõõduga ala mälestise väliskontuurist.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.