Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18961
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 731-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.06.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivl. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 22.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis paikneb suhteliselt kõrgel, loode suunas madalduval rohumaal. Ümbrusest on kunagi, ilmselt sajandi algul, kruusa võetud. Sellest annavad tunnistust nüüd juba kamardunud madalad kruusaaugud ja ka kivi ise on küljeli vajunud. Praegu on kivi pealtvaates ovaalne. Tema loodeküljel leidub 35 korrapärast kunstlikku lohukest. Lohkude läbimõõt ulatub 4-7 sentimeetrini, sügavus 0,5-2,5 sentimeetrini.

Sisestatud: 22.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kiia külas, Uuevälja talu maadel, Kiia- Vääna-Viti kõrvalmaanteest (A 11410) 100 meetrit edelas. Taluhoonetest jääb kivi 80 meetrit lõuna poole, söötis rohumaale.

Sisestatud: 22.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis registreeriti Mati Mandel`i poolt 1977. aastal. Samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass, mis vana registri järgi kandis numbrit 731-k.

Sisestatud: 22.08.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.