Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18966
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 25.08.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 28.03.2008.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates ümarovaalse üldkujuga, küljelt vaadates sadulakujuline. Kivi on 2,45 m pikk ja 2,2 m lai, suurim kõrgus kuni 1 m, madalam osa 0,7 m. Kivi paikneb edela-kirde suunaliselt, edelaosa on kõrgem. Tegemist on suhteliselt konarliku pinnaga, kuid samas mitte väga suurekristallilise raudkiviga. Kivi kõrgemal nukil on vähemalt 4 lohku, madalamal osal vähemalt 1 lohk.

Sisestatud: 28.03.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Pällu külas Männiku talust 200 m lõuna pool, Ääsmäe-Kernu kõrvalmaantee (nr 11406) 2. kilomeetril, umbes 55 m kaugusel teest loodes.

Sisestatud: 09.06.2008.

Mälestise ajalugu


Muistise avastas 1990-ndatel aastatel arheoloog Mati Mandel.

Sisestatud: 09.06.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 28.03.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.