Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18967
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 18-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 06.11.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 16.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on ovaalse üldkujuga, ida-lääne suunas 2,8 m pikk, põhja-lõuna suunas 1,8 m lai ja 1,6 meetri kõrgune raudkivi. Kivi suurim ümbermõõt ulatub 8 meetrini. Kivi lamedal pealispinnal on 0,7x 0,4 m alal 5 korrapärast kunstlikku lohukest. Lohkude läbimõõt ulatub 6,5-8 cm-ni, sügavus 0,5-1,5 cm-ni.

Sisestatud: 09.06.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Püha külas, Hüüru-Saue kõrvalmaanteest (A 11192) 50 m kaugusel kõrgemal põllumaal. Uuetoa talu hoonetest jääb mälestis 180 m lõuna poole.

Sisestatud: 16.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis avastati 1972. aastal Mati Mandel`i poolt. 1973. aastal esitati kultusekivi riikliku kaitse alla võtmiseks, samal aastal koostati mälestise pass. Passi täiendati 1974. aastal. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 18-k.

Sisestatud: 09.06.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 09.06.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.