Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18970
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 735-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 18.09.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 28.03.2008.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates nelinurkse üldkujuga, pealt lohkus. Lohku (või lõhesse) on 3x4 m suurusele alale kogutud hulk väikesi põllukive, kivide vahel on muld. Kivide ja mulla alla on mattunud ka kivi madal lõunakülg. Kivi on ida-lääne suunas umbes 5 m pikk, põhja-lõuna suunas 4,5 m lai, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt on 16,8 m, kõrgus lääneservas 1,1 m. Kivi kõrgemas osas on 0,7x0,3 m suurusel alal 5 korrapärast kunstlikku lohukest (läbimõõt 6-7 cm, sügavus 0,5-1,5 cm).

Sisestatud: 24.09.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Tuula külas. Kivi jääb endisest Tuula mõisast 1,1 km edela poole, Keila-Ääsmäe riikliku kõrvalmaantee (A 11370) 4,5 km-l lääne poole keerava tee ääres (tee viib mh end. prügila juurde), 0,7 km kaugusel nimetatud ristmikust. Kivi jääb külateest 143 m lõuna poole, põlluvahetee lähedusse. Mälestis paikneb põllul, Mäe talust 170 m ida pool.

Sisestatud: 24.09.2008.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi avastas 1978. aastal arheoloog Mati Mandel. Samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks vana registrinumbriga 735-k. M. Mandel koostas mälestise passi 1979. aastal.

Sisestatud: 24.09.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 28.03.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.