Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18971
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 737-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 26.01.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 28.03.2008.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on pealtvaates trapetsja üldkujuga raudkivi. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 4,8 m, laius põhja-lõuna suunas 4 m, kõrgus 1,85 m, suurim ümbermõõt 16 m. Kivi kõrgemas osas, peamiselt ida-läänesuunalisel harjal, on 11 korrapärast kunstlikku lohku. Lohud on 5-8 cm läbimõõduga ja 0,5-3 cm sügavused.

Sisestatud: 25.09.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub Tuula külas Liivamäe maaüksusel, Tuula-Ääsmäe teest 370 m ida pool, Tänavaotsa talust 225 m kagu pool, Lepiku-Vanatoa talust 250 m loode pool. Mälestis on suhteliselt kõrgel, põhja ja kirde suunas madalduval põllumaal, kahe põllul kasvava tamme vahel, nendega ühel joonel - kivi jääb põhjapoolsest tammest 50 m lõuna-edela poole.

Sisestatud: 25.09.2008.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi avastas 1976. aastal arheoloog Mati Mandel. Samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks vana registrinumbriga 737-k ja koostati mälestise pass.

Sisestatud: 25.09.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 28.03.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.