Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18982
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 11-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.04.06

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 16.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on ebakorrapärase nelinurkse üldkujuga, kõrgema keskosaga raudkivi. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas on 3,1 m, laius ida-lääne suunas on 2,6 m, ümbermõõt maapinna lähedalt on 11 m, suurim kõrgus 1,2 m. Kivi küljed langevad kõrgemast keskosast 45 kraadi all. Mälestise kolmnurkses kõrgemas keskosas on 1 m pikkusel alal 3 korrapärast kunstlikku lohukest.

Sisestatud: 09.06.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Vatsla külas, Harkult Vatsla külla viivast teest 80 m edelas, Laane talust 150 meetrit lõuna pool kasutamata karjamaal. Üle mälestise kulgeb elektriliin.

Sisestatud: 16.08.2007.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi avastas 1973. aastal arheoloog Mati Mandel. 1974. aastal esitati kivi riikliku kaitse alla võtmiseks, samal aastal koostas M. Mandel mälestise passi. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 11-k.

Sisestatud: 09.06.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.09.2014.