Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht.

Kirjeldus

Asulakoht hõlmab praeguse küla loodepoolse osa, kagu-loode suunas u 300 m pikkuse ja kirde-edela suunas u 150-200 m laiuse piirkonna (külateest kirde pool 50-70 m laiuse vööndi ja edela pool 100-130 m laiuse vööndi. Kuusiku ja Saare talust loodes paikneb asulakoht suhteliselt madalal heinamaal ja põllul, Kuusiku ja Vainu talude vahel aga kõrgemal põllul.
Asulakihti iseloomustab tumepruun huumuserikas muld, milles leidub savinõukilde, loomaluid jm asuakohale iseloomulikku arheoloogilist materjali.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Ääsmäe külas Kuusiku ja Saare talu maadel, Ääsmäe mõisa teelt (kõrvalmaantee 11403) kagusse, Ääsmäe-Hageri tee poole pöörduva külatee ääres, mõisast 0,5 km kagu pool.

Ajalugu

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Ääsmäe küla on mainitud juba Taani Hindamisraamatus (vt P. Johansen 1933. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen-Reval, lk 320-321). Külas oli 13. sajandi I poolel 20 adramaad.

Ääsmäe muistse küla kultuurkihi avastas 1977. aastal arheoloog Mati Mandel. Asulakohalt leitud esemed on hoiul Eesti Ajaloomuuseumis. M. Mandeli hinnangul on tegemist I at lõpu ja II at AD esimesel poolel eksisteerinud asulakohaga. 1978. aastal esitati muistis riikliku kaitse alla võtmiseks (vana reg nr 732-k) ning koostati mälestise pass.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kihil.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.