Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 18987
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
Mälestise vana number 733-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 04.11.13

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomuliku kalmerajatis(t)e, inimluude ning teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.09.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu hõlmab külateest vahetult lääne poole jääva põhja-lõuna suunalise liivaseljandiku kõrgema osa, põhja-lõuna suunas umbes 80 m pikkune ja ida-lääne suunas 60 m laiune ala. Umbes 2 m ümbritsevast alast kõrgema seljandiku ida- ja kaguserv on liivavõtmisega järsuks muudetud. Kõikjal leidub 1-2 m läbimõõduga ja suuremaid liivavõtmise- ja kartuliauke.

Sisestatud: 25.09.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub Ääsmäe külas Liivamäe maaüksusel, Ääsmäe mõisast tulevast külateest lääne pool, nimetatud külatee ja Ääsmäe-Hageri tee (kõrvalmaantee 11247) ristumiskohast 0,5 km põhja pool. Liivamäe talust vahetult lääne pool, laudahoonest põhjas. Üle kalmistu läheb elektriliin.

Sisestatud: 25.09.2008.

Mälestise ajalugu


Liivamäe talu elanikud on liiva võttes ja kartuliauke kaevates korduvalt sattunud inimluudele. Kalmistu pärineb arvatavasti 15.-18. sajandist.

Kalmistu on muistisena registreeritud 1978. aastal, samal aastal esitati see riikliku kaitse alla võtmiseks (vana reg nr 733-k) ja arheoloog Mati Mandeli poolt koostati mälestise pass.

Sisestatud: 25.09.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 25.09.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 11.09.2014.