Mälestise tunnus

18.-19. sajandil töötanud klaasikoja asukoht.

Mälestise kirjeldus

Maa-ala suuruseks märgitud 784 m2.
1965. a. arheoloogilised kaevamised M. Roosmaa juhtimisel.
Pillapalu küla Klaaspurgi talu metsas. Piibe mnt-lt, Aegviidu aleviku sildist u 30 m aleviku poole, keerata loode poole Pillapallu viivale teele (uuest kalmistust mööda), soita 1500 m , siis keerata vasakule, lääne poole, soita 240 m. Klaasikoja asukoht jääb taluhoonetest u 600 m loodesse. Hoonete juurest minna pikki heinamaa põhjakülge lääne poole u 5oo m ja siis keerata põhja suunas metsa u 100 m. Männimetsas on lagendik, selle põhjaosas küngas, millel kasvavad 2 kõrget kuuske, lepad ja kuusetihnik. M. Roosma teostas väljakaevamisi 1963.a. Kaevandi augud on kinniajamata. Talu omanik Evald Lass lubas lepad ja kuusetihniku 2006.aastal maha raiuda. Varemalt olnud lage küngas kõrgete kuuskedega. Olnud ka kaks kaitsetahvlit, vasklpekist, omanik võtnud kaitsetahvlid varaste eest maha.

Mälestise ajalugu

18. sajandi I poolel rajati Eestis manufaktuure, nende hulgas klaasi tootmiseks- klaasivabrikuid. Klaasitööstuse hooned ehitati metsarikkastesse piirkondadesse, sest tootmiseks kulus palju puitu, asutajateks olid mõisnikud.
Lehtse mõisale kuuluv Rekka klaasikoda (Glas und Boutellen-Fabrique unter dem Gute Lechts) asutati 1776. aastal Lehtse mõisniku major Zimmermanni poolt. Peale tema surma müüdi nii mõis kui klaasikoda leitnant Alexander Georg von Huenele. Ettevõte asus Eestimaa kubermangus Ambla kihelkonnas Lehtse mõisa alal Rekka-nimelise talu läheduses. Hilisemal ajal hakati klaasikoja asukohta nimetama Klaaspurgi taluks.
Esimesteks meistriteks ja rentnikeks olid Heinrich Albrecht ja tema õemees Erich Staak, kes said klaasikoja mõisnik Zimmermannilt kümneks aastaks rendile, kuid jätkasid rentimist ka Huene ajal. Meister Staak suri 1786 ning Albrecht jäi üksi rengilepingu osaliseks. Uueks rentnikuks sai Georg Grimm. Kõik juhtivad meistrid ja oskustöölised tulid Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja mujalt. Rekka klaasikojas, aga ka mujal, töötasid pikka aga saksa päritolu Kunckeli-nimelised klaasimeistrid. Eestlased suunati klaasikotta tööle mõisa poolt, nende ülesandeks oli tooraine kohalevedu, metsavedu ja valmistoodangu äravedu.
Rekka klaasivabrik oli omal ajal üks suuremaid ja tootmisvõimelisemaid. Tööstushoone puitehitus oli arhiivi andmeil 25 sülda pikk. 1805.aastal valmistati vabrikus 46 400 pudelit. Samal aastal tarvitati klaasi sulatamiseks 800 sülda lõhutud ja 400 sülda lõhkumata puid, 200 tündrit tuhka, 150 laevanaela Hollandist toodud tulekindlat savi ja 30 tündrit soola. Klaasivabrikul oli 10 ahju, neist 4 jahutusahju, 1 eritüübiline jahutusahi, 1 tuhaahi, 1 sulatusahi ja veel 3 ahju. Klaasikojas oli ametis 40 inimest: 1 meister ja 2 abilist valmistasid pudeleid, 8 tegid eel- ja järeltöid, 4 kütjat, ülejäänud tegid vajalikke abitöid.

Rekkas valmistati odavaid tarbenõusid: silindri- ja ristkülikukujulisi, nelja- ja hulktahulisi pudeleid, kausse, silindri või ümaravormilisi purke, aga ka aknaklaasi. Lehtse aknaklaas oli enamasti madala kvaliteediga, valdavalt pruunjas või tumeroheline. Vähesel määral tehti ka puhast värvusetut klaasi. Kaupa turustati Tallinnas, Narvas, Rakveres ja Peterburis.
Klaasivabrik lõpetas tegevuse 1808.aastal.