Mälestise tunnus

Ainuke taoline säilinud ehitus Eestis.

Kirjeldus

Arhailise ehituskehandiga krohvitud paekiviehitis. Pakse kivimüüre katab katusekandmikule ehitatud laudadest kelpkatus. Kellatorni on aegade jooksul korduvalt ümber ehitatud - nii on kõrgemaks laotud kellatorni külgmised avad, mis on ulatunud varem sama madalal, kui otsmine ava. Kellatorni ehitusel on kasutatud puiduga armeerimist, s.t. umbes 1,5m kõrgusel kivikehandi sees jookseb müüri keskel puidust tala, mis on risttaladega toetatud ka kellatorni seest, nagu avaldus 2009. aasta remonttöödel avatud talapesade vaatlusel. 1930. aastatel on külgmisi kõlaavasid katnud puidust kilbid, mida tänapäeval enam ei kohta. 2009. aastal paigaldati kellatornile uus automaatikaga tornikell.

Ajalugu

Ehitatud 1638.a. Restaureeritud 1968.a. Hooldusremont viidud läbi 2009. aastal, millal paigutati kellatorni ka uus tornikell.
KIHELKONNA KIRIKU KELLAKODA - AJALUGU (koostanud Juhan Kilumets)
Kirikuhoonest eraldi seisvad puidust või kivist kellamajad, - tornikesed ja –pukid kodunesid Eestis 17.-18. sajandil. Neid rajati rohkem endise Saare-Lääne piiskopkonna aladel, kus keskaegsed kirikud olid väheste eranditega valminud ilma massiivtornideta. Tornita kirikus riputati kellad enamasti viiludega seotud konsoolsetele kellarõdudele, Kihelkonna kirikus paiknes selline ärklike kooriruumi idaviilul. Võib arvata, et 17. sajandiks oli enamus keskaegsetest kellarõdudest pehastunud; teisalt suurenesid kellad, ka nende arvukus, ja kellarõdudest loobuti. Kuna kapitaalsete kellatornide ehitamine oli esialgu jõukohane vaid vähestele, hakkas meilgi Rootsi ja Taani kirikute eeskujul levima eraldiseisev kellahoone kui kokkuhoidlik või sageli lihtsalt hädapärane lahendus.
Eraldiseisvad kellamajad kadusid enamasti 19. sajandi jooksul seoses kellatornide juurde ehitamisega kirikuile. 20.sajandini elasid vaid kolme kiriku kellahooned. Neist Rapla vana kiriku värava- ja kellatorn lammutati sajandi vahetus alguses ning Kärla kiriku kellamaja hävines (hävitati) 1960. aastatel.
Kihelkonna kiriku kellamaja (kohalikus kõnepruugis kellakoda) valmimisajaks peetakse traditsiooniliselt 1638. aastat. Rannavallile, aga võib-olla ka kunstlikule kõrgendikule rajatud ristkülikulise põhiplaaniga hoone müürid kerkivad künkalt ca 5 meetrit. Müürikroonile toetuvad talad kahe kella riputamiseks ning kelpkatuse kandmik. Arvatavasti on kavatis säilinud algkujule lähedasena, suurimaks muutuseks on lõuna- ja põhjaseina kellaavade kõrgused.
1968. aastal, kui tähistati kellakoja 330. aastapäeva, tehti kolhoosi poolt hoonele kapitaalremont. Asendati katuselaudis, tehti krohviparandusi ning madalaks lagunenud avapõhjad (lapsed olevat läbi jooksnud) müüriti praeguse jooneni. Võimalik, et remondi käigus hävinesid lõplikult ajaloolistel joonistel ja fotodel nähtavad omapärased lattidest ja laudadest avatäited, mis kunagi võisid olla kellade kaitseks tuisulume eest.
Kellamaja restaureeriti 2009 (vt Muinsuskaitse Aastaraamat 2009 ja aruanne).
Millal helises meie praeguseks ainsas kellamajas viimati kell? Tõenäolisemad variandid:
- 1899. aastal, kui valmis sai kiriku läänetorn ning varem kellamajas olnud kell(ad) paigutati ümber
- 1915. aasta augustis, kui Saaremaa kirikute kellad maha võeti ja Venemaale viidi (evakueeriti). Kihelkonna kirik kaotas selles aktsioonis kaks kella, neist suurem oli valatud Rootsis ning pärimuse kohaselt oli see Karl XII kingitus.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestiste kaitsevööndid on vastavalt seadusele 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist.

Meedia

1. Artikkel "Värske näoga Kihelkonna kellamajas heliseb igal keskpäeval tornikell" Meie Maa, 28. Sept. 2009
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=32032