Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pidula mõisa vesiveski
Mälestise registri number 20847
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 23.02.1999
Registreeritud 23.02.1999
X-koordinaat 390544.26
Y-koordinaat 6476275.89
Mälestise vana number 342
Ava kaardil

Paikvaatlused(20)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 15.11.23

Menetleja: Saaremaa nõunik, Liis Koppel

Märksõna(12)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Veskihoone, Vesiveski, Ehitiste liigid, Tootmishoone, Veskihoone, Vesiveski, Ehitusperioodid, 1711-1840, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Piirkonnale tüüpiline vesiveski, Pidula mõisakompleksi säilinud majandushoone.

Sisestatud: 10.09.2018.

Kirjeldus


2-korruseline, osaliselt kivist, põhiosas rõhtpalkidest veskiveski. Hoone põhimahu kohal domineerib unka-aukudega kõrge kelpkatus. Avad paiknevad vastavalt siseruumide funktsioonile. Avatäited on puidust. Hoone paikneb mõisasüdamest 2 km läänes Odalätsi allikast alguse saanud ojakese ääres. Põhiosas rõhtpalkidest hoone veskitammipoolse otsa alumine osa on tahutud kividest. Hoone vastasots toetub kahele toekale kivipostile, mille vahel on valgmikuga ukseava, mille ees kahe poolega kalasabamustris tiibuks. Väiksemõõtmelised aknaavad paiknevad peamiselt palkseintes teise korruse tasandil. Veskit on ümberehitustega mitmel korral suuremaks ehitatud, mille käigus on kaasajastatud ka veski sisseseadet.

Sisestatud: 14.10.2013.

Ajalugu


Pidula vesiveski paikneb Saaremaa loodeosas, endise Kihelkonna kihelkonna piirides. Ajalooliselt on tegu mõisaveskiga. Pidula mõis rajati 16.sajandil (hertsog Magnuse läänistamise tulemusena). Vesiveski jääb mõisasüdamikust eemale (ca 1,5 km) Pidula oja äärde. Ajalooliste kaartide järgi on Pidula vesiveskit märgitud 18.saj. lõpukümnenditest alates. Seoses viinapõletamise laiendamisega hakati mõisates üha enam ehitama suuremaid vesiveskeid (2-4 paari kividega).
Veski idakülje viiluväljas on daatum 1809, 1904 ja 1938. Suuliste traditsioonide põhjal märgib esimene arv olemasoleva hoone vanima ehitusjärgu – praeguse veskikoja valmimisaastat. Väliuurimiste käigus oli tänu hoone lihtsale, funktsionaalsele põhiplaanile ja palkseinte ristnurkadele suhteliselt kerge jälgida ehituse etapilisust.
Vanima, üheruumilise veski seadmete asetus oli tõenäoliselt analoogiline olemasolevate veskikivide asetusele. Lahtine vesiratas asus hoone lääneküljel, praeguse turbiini kohal. Tegemist oli altvoolu vesiveskiga.
Järgmiseks ehitusetapiks oli veskikambri ehitamine. Arvestades ümberkorralduse tähtsust ja tööde suhteliselt suurt mahtu vääris ehitusaasta jäädvustamist – seega toimus ehitusetapp 1904.
20.sajanid alguses võeti Eestimaa vesiveskites vesirataste asemel kasutusele suurema kasuteguriga turbiinid. Kohalike vanemate elanike küsitlustest ei selgunud, kas vesiratas töötas veel peale veskikambri valmimist, või vahetati vesiratas juba siis turbiini vastu välja.
Viimane ehitusetapp lisas veskihoone põhjaküljele kitsad möldriruumid. Ühtlasi vahetati suvel hoonel algne roogkatus laastukatuse vastu.
Veskihoone lõunaküljel on jälgitavad vanade vahelaetalade augud. Olemasolev vahelagi asub ca 50 cm madalamal. Ümberehitus on ilmselt seoses veskisüsteemide moderniseerimisega 20.saj alguses.

Sisestatud: 02.02.2009.