Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kuressaare linnuse bastionid, raveliinid ja vallikraav
Mälestise registri number 20869
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 23.02.1999
Registreeritud 23.02.1999
Mälestise vana number 324
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(21)

Seisund: restaureerimisel

Inspekteerimise kuupäev: 22.01.19

Menetleja: Saaremaa nõunik, Keidi Saks

Märksõna(12)

Ehitised, Kompleksid, Militaarkompleks, Linnus, Piiskopilinnus, Ehitiste liigid, Kindlustus, Linnus, Piiskopilinnus, Ehitusperioodid, 1711-1840, 1521-1710.

Mälestise tunnus


Kuressaare linnuse bastionid, raveliinid ja vallikraav on Eesti üks haruldasemaid arhitektuurimälestisi, Balti riikide ainus terviklikult säilinud kindlusehitis.

Sisestatud: 02.12.2004.

Mälestise kirjeldus


Kindlus koosneb 14. sajandi II poolel ehitatud konvendihoonest, 15.–16. sajandil ehitatud ringmüürist ja suurtükitornidest ning 16. sajandi lõpus rajatud muldvallidest, bastionidest, raveliinidest ja vallikraavist, mida põhjalikumalt moderniseeriti 17. sajandi II poolel. Tegemist on kindlusearhitektuurile iseloomuliku sümmeetriliselt lahendatud üldplaanis nelinurkse ehituskehandiga, mille müüritisest eenduvad neli teravnurkset bastioni. Neid ümbritseb vallikraav, milles on kolm raveliini. Vallikraavi väliskülge ääristab kaldast ca 15 m kaugusel glassii, mida mööda kulgeb mälestise piir. Linnuse bastionidele, raveliinidele ja valikraavile kui terviklikule arhitektuurimälestisele on määratud kaitsevöönd (vt. lisa 1 ja 2). Mälestise alal ja selle piiril paiknevad mitmed 18.─20. sajandi ehitised ja neid ümbritsev krunt (vt. lisa 1), mistõttu neile ketivad mälestisele esitatavd kitsendused.
Kuressaare kindlus paikneb Kuressaare linna põhjapooses osas, Kuressaare lahe Suure Katla abajate kaldal.

Sisestatud: 02.12.2004.

Mälestise kirjeldus


PIISKOPILINNUS JA BASTIONID
Kuressaare linnuse konvendihoone on Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis kunagise poolesaja hulgas.
Osa uurijaid on arvanud, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi – asus ju siin soodne sadamakoht. 1227. aastal alistus Saaremaa viimase Muinas-Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele. Saarlased säilitasid kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Maade jagamine vallutajate vahel jõudis lõpule peamiselt 1254. aastal. Enamik Saaremaast jäi nn Saare-Lääne piiskopkonna koosseisu; Muhu, Pöide ja osa Kihelkonna kihelkonnast jäid Saksa ordule. Lääne-Eesti aladest 1228. aastal moodustunud Saare-Lääne piiskopkonna keskus oli alates 1265. aastast Haapsalu. 7600 km² suuruse riigikese ametlik nimi oli alates 1260. aastast Saaremaa (Osilia) piiskopkond. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322–1338) ning esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Tööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343–1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike üheruumiline hoone selle merepoolsel küljel ning osaliselt ringmüür. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist (conventus – kokkutulek) ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus; tugevasti kindlustatud sissepääs viib neljast hoonetiivast ümbritsetud sisehoovi. Konvendihoone külje pikkus on 43 meetrit, põhjanurgas kõrguva võimsa kaitsetorni praegune kõrgus ligi 37 meetrit. Kolmekorruselistest hoonetiibadest ümbritsetud siseõu on peaaegu ruudukujuline. Keldrikorrusel asusid majapidamis- ja abiruumid, kagutiivas köögid koos kõrvalruumidega, sealhulgas õllepruulimistöökoda ja mantelkorstnaga kolderuum, samuti kaev. Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed kuumõhukütteseadmed – hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide soojendamiseks. Korkidega suletavaid kütteavasid võib restaureeritud kujul näha linnuse peasaali põrandas.
Suurejooneliselt oli välja ehitatud linnuse peakorrus, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Pidurefektooriumi (söögisaal) tuntakse ka kapiitlisaalina. On teada, et nii mõnigi piiskop eelistas Kuressaaret residentsina piiskopkonna pealinnale Haapsalule. Võimalik, et sellistel perioodidel kasutati saali ka feodaalriigikese „valitsuse” – 12 toomhärrast (kõrgemast vaimulikust) koosneva kapiitli istungite toimumiskohana.
Peasaali kõrval paikneb linnuse kõrgeim ruum – kabel. Ruudukujulise põhiplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas ligi 5 meetri kõrgune kaheksatahuline piilar. Loodeseina on müüritud kolm Lüübeki meistrile Reynkenile omistatavat madalreljeefset vapitahvlit: piiskopkonna, piiskop Johannes III Orgase (1419–1515) ja Johannes IV Kieveli (1515–1527) vapp. Kabelis on säilinud algne altarilaud; rõdutaoline kantsel kirdeseinas on hilisemat päritolu.
Kuna tegemist on hilisgooti stiiliperioodi kuuluva ehitisega, ei näe kusagil Saaremaa kirikuid kaunistavat taimornamenti; rangelt ainuvalitsev on raiddekoori abstraktne geomeetriline vorm. Linnuse loodetiivas paiknesid piiskopi eluruumid. Osa piiskopi „magamistoast” on massiivsete seintega eraldatud omapäraseks akendeta kambriks (alkooviks), mida sai seestpoolt kindlalt sulgeda. Lihtsamalt on kujundatud ka kabeli kõrval paiknev väike söögisaal ning kagu- ja kirdetiiva dormitooriumid (magamisruumid). Viimases näeme 1976. aastal restaureeritud originaalpiitadega kaminat ning Pika Hermanni torni ümbritsevasse šahti avanevat ust. Linnuse vanimat osa juurdeehitatud põhiosast kogu hoone kõrguses eraldav paari meetri laiune sügavik jäeti siia arvatavasti kahel põhjusel. Pika Hermanni torni ainuke sissepääs asus 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühendatud ainult silla abil. Keskajal oletatavasti kasutusel olnud tõstesild muutis torni vaenlase linnusesse tungimise korral viimseks redupaigaks. Teiseks kasutati šahti, nn lõviauku, lampkastina: magamistubadest avanevad käimlad lõppesid šahti kohal eenduvate danskeritega.
Kuressaare linnuse kaitsetorn (Sturvolt) on koos võlvitud keldriga seitsmekorruseline. Torni peakorrus oli viies, kust ukseavad viisid linnust ümbritsevale kaitsekäigule.
Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide residentsiks kuni Liivi sõja alguseni. Eeslinnuse laiendamine ja uue kaitsetornidega (tänaseks on neist restaureeritud Suurtükitorn ja Püssirohutorn) ligikaudu 625 meetri pikkuse ringmüüri rajamine ei toimunud korraga, nagu kaua arvati, vaid mitmes järgus 15. sajandi jooksul. Algse vallikraavi välisküljele rajatud ja maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusele küündinud müüri pikendati vallikraavi ida- ja põhjanurgast linna suunas, ehitati mitu torni ning linnusele rajati uus kaitstud eeshoov. Hiljem lisati koos uute ringmüürilõikudega võimas kagutorn (läbimõõt 13 m ja seina paksus 3,5 m), lõunatorn (Püssirohutorn; läbimõõt 14,5 m ja seina paksus vähemalt 3 m) ja põhja- ehk Suurtükitorn (läbimõõt 14,4 m, seina paksus 3,75 m). Vallikraavi välisküljele püstitatud müüri merepoolne edelakülg liideti uue ringmüüriga, ülejäänud osa lammutati.
1559. aastal müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valdused Saare- ja Kuramaal taanlastele. 17. sajandi algul mindi suurtükkide tulejõu tugevnemise tõttu keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindluseks. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Tööd algasid 1600. aasta paiku ja kestsid 1640. aastani. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga.
Vastavalt 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepingule läks Saaremaa Rootsi valdusse. Ei ole teada, kui suur oli linnuse asukate arv erinevate piiskoppide ajal, küll aga on andmeid hilisemast perioodist. Nii on teada, et 1618/19. finantsaastal oli linnuses palgal 47 mitmesugust ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa. Peaaegu samal ajal (1623) oli kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast.
1684. aastal otsustasid rootslased kindlustussüsteemi järjekordselt moderniseerida. Juba varem (1676) toodi kindluse peavärav Põhjabastioni Suurtükitorni juurest praegusele kohale ja selle ette, praeguse Ekesparre residentsi kohale, rajati esimene väike raveliin (eelkindlustus). Prantsuse fortifikatsiooniinseneride ideede põhjal koostasid E. Dahlberg ja P. Essen projekti, mille järgi ehitati uued võimsad tänapäevani säilinud bastionid ja rajati raveliinid. Tööd katkesid 1706. aastal, kusjuures mere poole planeeritud Edelaraveliin jäi ehitamata. Kirderaveliini kaudu toimus sissepääs linnusesse ja sinna ehitati suurtükkide hooldamiseks sepikoda, mis paiknes praeguse Ekesparre Boutique hotelli kohal.
15. septembril 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedele üle. 1711. aasta kevadel Vene garnison lahkus. Õhiti bastionide flangid, Suurtükitorn, osa konvendihoonest ja Kaitsetorn pandi koos garnisonihoonetega põlema. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hoolde. 1762. aastal sai uuesti katuse edela- ja loodetiib, 1806. aastal remonditi kirde- ja kagutiib ning võlviti taas peakorruse ristikäik. 1783. aastal kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast. 1791. aastal lammutati Kaitsetorni lagunenud ülemised korrused. Mitut ruumi kasutati 18. ja 19. sajandil viljalaona.
18. sajandi teisel poolel asus Vene tsaaririik rohkem kui pool sajandit varemetes püsinud kindlust uuesti korrastama. Aastatel 1789–1791 taastati õhku lastud bastionid ja paari järgneva aastakümne jooksul rekonstrueeriti kogu kindlus.
Pärast kolmandat Poola jagamist ja Venemaa vallutusi praeguse Soome territooriumil (1809) minetas Kuressaare kindlus oma senise tähtsuse sõjalise tugipunktina ja pärast seda, kui Venemaa rajas vastvallutatud Ahvenamaa saartele, Rootsi pealinna vahetusse naabrusse, Bomarsundi kindluse, kustutati Kuressaare kindlus 1836. aastal lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast. Aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Aastail 1903–1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles Kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusel muuseumile.
1968. aastal alustati Kuressaare linnus-kindluse põhjalikku restaureerimist arhitekt Kalvi Aluve projekti järgi. Esimesena taastati osa kirdevalli ja Idabastioni müüritisest ning Suurtükitorn. Järgnes konvendihoone üle kümne aasta kestnud ennistamine, eesmärgiks anda mälestisele põhiliselt keskaegne ilme ja võimaldada selle tänapäevane kasutamine. Eemaldati enamik 20. sajandi alguse lisandustest – lähenemine, mis tänaste muinsuskaitseliste seisukohtade järgi, kus aktsepteeritakse ka hilisemaid kihistusi, enam ei sobiks. Mahukamateks töödeks oli algse katuse ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine, Kaitsetorni varustamine betoontrepiga ja vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine. 1985. aastal alanud restaureerimistööde teisel etapil seati eesmärgiks taastada Kuressaare kindlus ja eksponeerida see kui ilmekas näide kaitseehitiste arengust 14.–18. sajandil, kusjuures nii, et oleks eristatavad selle arengu eri järgud. Kolmanda etapi, mis algas aastal 2010 eesmärgiks on bastionaalvööndi konserveerimine ja restaureerimine.
Linnuses praegugi tegutseva muuseumi eelkäija oli 1865. aastal asutatud Saaremaa Uurimise Selts (Verein zur Kunde Oesels), millega pandi alus praeguse Saaremaa muuseumi kogule. Juba järgmisel aastal toimus esimene näitus ja 1892. aastal avati linnuses esimene püsiväljapanek Saaremaa ajaloost.
Peale eesti iseseisvumist anti nii linnus kui ka muuseumi kogud üle Saare maavalitsusele ja 1925. aastast tegutseb muuseum linnuses. 1926. aastal, kui võeti vastu esimene muinsuskaitseseadus, oli Kuressaare linnus üks esimesi objekte, mis selle alusel riikliku kaitse alla võeti. Nõukogude võimu all taasavati linnus publikule 1946. aastal, uued muuseumiekspositsioonid valmisid aasta hiljem. Tänaseks on linnus läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja ekspositsioonidki korduvalt värskendatud. Praegune pakub väga põhjaliku ülevaate Saaremaa ajaloost, selle kaugeimatest aegadest kuni aastani 1994. Eriti intrigeeriv on vaadata keskaegsete müüride vahel väljapanekut ENSV elust-olust, värvikaima seigana omaaegse tüüpkorteri koopia. Ekspositsiooniruumid on ka püssirohukeldris, kus on 1941. aasta Kuressaare kommunistliku massimõrva mälestusnäitus. Läänebastioni keldrites on aga käsitöökojad, mis on avatud turismihooajal maist augustini.
Kasarmuhooned linnuse õuel
1786. aastal käskis Liivimaa kindralkuberner George von Brown ehitada Kuressaare linnuse õue kasarmuhooned. Aastatel 1791–1792 ehitati kasarmute kõrvale veel linnakomandandi maja, selle abihoone ja ohvitseride kasarmu. Need kõik valmisid Kuressaares sündinud inseneri ja ohvitseri Johann Georg Tunzelmanni projektide järgi, kes tegutses sõjaväeinsenerina Vene armee teenistuses. 1793. aastal valmis veel teinegi ohvitseride kasarmu ja aasta hiljem linnavahtkonna maja (projekt insener-kapten Ivan Krutov). Kokku valmis kümmekonna aastaga kaheksa maja, millest praeguseks on säilinud vaid neli. Kõikides hoonetes paiknevad Saaremaa Muuseumi hoidlad ja tööruumid. Kasarmuhoonete ees on näha 18. sajandist pärinevaid verstaposte, mis kindralkuberner Campenhauseni ajal korrastatud maanteede äärde paigutati. Suuremad on Kuivastu-Kuressaare postimaantee äärest (rajati 1532), väiksemad Saaremaa-siseste maanteede äärest. Saaremaa dolomiidist sammastel on saksa- ja venekeelsed kirjad.


Allikas: Leele Välja. Jalutaja teejuht, Kuressaare

Sisestatud: 14.06.2017.

Mälestise ajalugu


14. sajandi II poolel ümbritses linnust suhteliselt madal ringmüür, mis asus konvendihoonele liiga lähedal. 15.–16. sajandil rajati mitmes etapis II ringmüür koos tulirelvadele kohandatud tornidega. 16. sajandi lõpus ümbritseti see eelringmüür vallidest ja bastionidest koosnevate segasüsteemis muldkindlustuste ja vallikraaviga, millega piiskopilinnusest sai kindlus. Põhjalikumalt moderniseeriti kindlust Rootsi ajal. 17. sajandi II poolel juhendasid moderniseerimistöid fortifikatsiooniinsenerid J. Wärnschiöld, P. v. Essen ja lõpuks E. Dahlberg. Vallide ja bastionide süsteemi arendamine kestis terve 17. sajandi, kuni Põhjasõjani. 1711. a. õhkisid venelased põhjabastionil asunud Suurtükitorni ja osaliselt bastionide tiivad. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algul korrastati ja tugevdati muldkindlustusi fortifikatsiooniinseneride P. Berchi, P. Fochti ja J. G. Tunzelmanni juhtimisel. 1792.─1794. a. valmisid konvendihoone ees asuvad garnisonihooned. 22. jaanuaril 1834. a. Kuressaare kindlus sõjalise objektina likvideeriti ja müüdi järgmisel aastal Saaremaa Rüütelkonnale. Algas uus etapp ─ Kuressaare kindlus tsiviilteenistuses. Kindluse vallide voodrikive kasutati linna hoonetes ehituskividena. Eesti Vabariigi ajal sai kindluse valdajaks esialgu Saare Maavalitsus, alates 1934. aastast linn. Linnuses asus Saaremaa Muuseum. 1926. a. võeti Kuressaare kindlus esimest korda arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla. 1968. a. alustati kindluses restaureerimistöödega, mis on suuremate või väiksemate vaheaegadega kestnud siiamaani. Arhitekt K. Aluve projekti järgi restaureeriti kõigepealt peaväravakäik, osa kirdekurtiinist, Idabastion ning Põhjabastioni Suurtükitorn. Loodekülje kasemattidesse ja muldvalli rajati tehnoruumid ja õuele laululava. 1980. aastate II poolel ja 1990. aastatel restaureerimistööd jätkusid: taastati Põhjabastioni müürid koos esialgse väravakäigu ja jalakäijate sillaga ning remonditi säilinud garnisonihooned. Päevakorda tõusid kindluse vallide ja vallikraavide puhastus- ja taastamistööd. Aastatel 1999─2000 puhastati vallikraavid ja 2001 valmis uus sild üle Kirderaveliini. Aastatel 2002─2003 toimusid loodekurtiini nn. piiskopiaegse lõigu konserveerimistööd. 2003. aastal koostati Kuressaare kindluse arengukava, mille alusel jätkatakse arhitektuurimälestise restaureerimis- ja konserveerimistöid.

Sisestatud: 02.12.2004.

Kaitsevööndi ulatus


Linnuse bastionidele, raveliinidele ja valikraavile kui terviklikule arhitektuurimälestisele on määratud Kuressaare vanalinna kaitseala põhimäärusega kaitsevöönd (vt. lisa 1).

Sisestatud: 03.12.2004.

Meedia


-Kuressaare linnuse bastionis toimetavad kunstnikud
http://www.aripaev.ee/3238/new_eri_artiklid_323813.html

- Arco Vara omanikud omavolitsesid Kuressaare lossi vallikraavis
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=20346
- Kuressaare kindlust konserveeritakse 60 miljoni eest
http://uudised.err.ee/index.php?06208367
http://www.postimees.ee/?id=282461
- Arheoloogid paljastasid Kuressaare kindluse vallis keskaegsed tornid
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=37322
http://www.postimees.ee/?id=287458
- Kuressaare kindluse vallis paljastusid keskaegsed tornid
http://uudised.err.ee/index.php?06209588
- Lossivallidel alustatakse puude mahavõttu
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=20556

Sisestatud: 05.11.2007.