Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kuressaare tuuleveski
Mälestise registri number 20870
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 23.02.1999
Registreeritud 23.02.1999
Mälestise vana number 320
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 16.10.17

Menetleja: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Tootmishoone, Veskihoone, Tuulik, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Nn. hollandi tüüpi kivituuliku iseloomulik näide. Omab Saaremaa sümbolina kohta linnapildis.

Sisestatud: 14.02.2004.

Mälestise kirjeldus


Hollandi tüüpi 8-nurkse põhiplaaniga kivituuliku massiivne hoonemaht on ülalt koonilise silindri kujuline. Tuuliku aktsendiks on tiibade jõuline konstruktsioon ning postidele toetuv puidust galerii. Veskiga liitub kaks tiibehitist. 1974. aastal kohvikuks restaureeritud tuuliku sisekujunduses rõhutati rahvuslikkust, kasutades kujunduses naturaalseid materjale. Restaureerimistööde käigus taastati tuuliku pea koos tiivavõlli ja -tiibadega 2002. aastal lisati tuuliku tagaküljele ja Pärna tänava äärde tiibhoonele juurdeehitised.

Sisestatud: 14.04.2003.

Mälestise kirjeldus


Trahter Veski Pärna 19
Et linn tähendas suurt nõudlust jahu järele, oli selle ümber läbi sajandite ka arvukalt veskeid. Enim on neid olnud omaaegse Orissaare maantee ääres, kus 1787. aasta kaardi järgi võib kokku lugeda lausa seitse, sadakond aastat hiljem vaid kaks. Ainuke säilinud veski Pärna tänavas on aga veelgi hilisem, ehitatud 1899. aastal Kaarma-Suuremõisa maadele, paika, kus kuni 1790. aastani oli esimene puidust apostliku õigeusu kirik (lammutati kui uus kirik Lossi tänaval valmis sai). Arvestades, et selleks ajaks oli sinna juba üsna tihe asustus tekkinud, oli kohavalik kummaline. Igal juhul sai see saatuslikuks, sest varsti pärast seda, kui Põllu alev 1929. aastal linnaga liideti, lõpetas veski töö. Nõukogude ajal kasutati veski tiibehitisi eluruumidena, veski ise jäi unarusse. 1970. aastal alustati veski restaureerimistöödega (restaureerimisprojekt Fredi Tomps ja Aet Maasik). Taastati hävinud tiibehitised (algselt puidust, nüüd kivist), veskit ümbritsenud rõdu, veskipea. Ruumid kohandati kohvikuks, sisekujunduses püüti maksimaalselt kasutada ära veski õhustikku: veskikivid, massiivne arhailise maiguga puitmööbel jne. Kohvik avati 1974. aastal ja kujunes vägagi populaarseks, olles tuntud-teatud ka mandril. Praeguse Veski trahteri üks omanikest, ettevõtja Terje Nepper on „endistest aegadest” kõneldes meenutanud legendaarsed baarmene, püsikliente, juustupalle ja pannileiba. Nagu mujalgi nõukogude „restoranikultuuris” olid siingi kliente valivad uksehoidjad, korduvkasutatav magus kohv, sanitaartunnid ja palju muud nüüdseks uskumatut nii teeninduses kui ka toidus. 1990. aastate alguses tagastati Veski kohtuvaidluse järel selle õigusjärgsetele omanikele, kes asendasid vana sisustuse modernsega. Sellisena paik tööle ei hakanud ja 1997. aastal pandi Veski müüki. Nii jõudis see praeguste omanikeni, kes asendasid modernse sisustuse taas maalähedasemaga ja tõid menüüsse tagasi vanad hitid: juustupallid, Veski kivid, pannileib ja kokteilidest legendaarne Veski Tiiu ehk Vana Tallinn šampusega.

Allikas: Leele Välja. Kuressaare Jalutaja teejuht

Sisestatud: 14.06.2017.

Mälestise ajalugu


Kivist kehandiga tuulik ehitati 1899. aastal. Veski sisustus hävis peale teist maailmasõda. Tuulik restaureeriti 1974. aastal kohvikuks arhitekt Fredi Tompsi ja sisearhitekt Aet Maasiku projekti järgi.

Sisestatud: 27.07.2012.