Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kuressaare raekoda
Mälestise registri number 20872
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 23.02.1999
Registreeritud 23.02.1999
Mälestise vana number 334
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis raekoda (106004455)

Inspekteerimised(30)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 21.12.17

Menetleja: Saaremaa nõunik, Keidi Saks

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Ühiskondlik hoone, Haldushoone, Raekoda, Ehitusperioodid, 1521-1710.

Mälestise tunnus


Põhjamaade barokkarhitektuuri võtmes linnavalituse esindushoone keskväljaku ääres.

Sisestatud: 14.02.2004.

Mälestise kirjeldus


Range, lihtsa ja suursuguse vormiga raekoda esindab Põhjamaade varabarokset arhitektuuri. Krohvitud paekivist seintega kahekorruseline kuupjas hoone on kaetud kõrge kelpkatusega. Esifassaadi ehib ümarkaarne raidportaal. Portaali kohal voluutide vahel on ornamenteeritud kartušš Kuressaare vapi ja ladinakeelse tekstiga „Semper officio fungitur utilitati hominum cosulens et societati. Anno MDCLXX“ ehk tõlkes „Alati täidab ta oma kohust inimeste kasuks ja ühiskonna hüvanguks. Aastal 1670”. Algselt oli raekoja all veinikelder, esimesel korrusel kahel pool keskkoridori raetoad ja teisel korrusel saal. Aastatel 1847-1931 paiknes hoone katusel puidust neogooti stiilis eklektiline torn, mis lammutati 1931. aastal. Pärast mitmekordseid ümberehitusi taastati hoone esialgne ilme aastatel 1961-1973 toimunud restaureerimistööde käigus, kui ennistati põhiosas algne plaanilahendus, rekonstrueeriti sisemine puittrepp ning kivist välistrepp. Trepipoortidel asetsevad Saaremaale iseloomulikud lõvikujud on üle toodud Kiriku tn 2 hoovist. Lõvid pärinevad arvatavasti 1920. aastate algusest ning nende autoriks on Kaarma kiviraidur J. Veller.
Raesaal:
Üks varasemaid raesaali kirjeldusi on järgmine: Lihtsa peegelvõlviga raesaali kaunistavad dekoratiivne karniis ja laerosett. Saali laes oli suursugune kristalllühter. Kahjuks neid sisekujunduse elemente me enam raesaalis ei näe.
Praeguses pidulikus saalis on kamin, mis on valmistaud saaremaisest dolomiidist, valminud 1973. aastal raekoja restaureerimise lõppjärgus. Kamin oli iseloomulik sisekujunduse element rootsiaegsetes hoonetes ning tal oli ka praktiline otstarve.Saali seintel on kaasaegsed valgustid. Varasem kristalllühter on hävinud. Alates 1980.ndate lõpuaastatest kuni 2005.aasta lõpuni oli raesaalis kaheksa individuaalvormides tooli ning laud, mis oli kavandatud spetsiaalselt Kuressaare Raekoja saali ning hoone eripära silmas pidades. Kõrgete seljatugedega toolid, laud ning küljepingid on kavandanud arhitektid Tuuli Org, Lilian Hansar ning valmistatud Saaremaal kohalike meistrite poolt 1980.aastate alguses. 2005.aasta lõpus vahetati saali mööbel moodsamate laudade toolide vastu välja. Kuna põhiliselt kasutatakse 2006.aasta algusest raesaali Kuressaare Linnavolikogu tööruumina, siis telliti uus saali sisekujundus arhitekt Aet Maasikult ja teostus As Vana Tallinnalt. Kirjatahvlite teostus -Õie Tilk. Lauad on valmistanud AS Kalla.
Raekoja vanad toolid
Kuressaare 4 raetooli paiknevad juba aastakümneid Saaremaa Muuseumis.Toolide valmistamise ajaks loetakse 18.saj. esimest veerandit ning nad on ühed vähestest museoloogilist väärtust omavatest esemetest, mis on säilinud Kuressaare raekojast. Toolide stiil: barokk nn. inglise-hollandi rootooli tüübi (1680-1700) jäljendus. Asukoht : Saaremaa Muuseum.
Autor: tundmatu. Kohalikule päritolule viitab “materjali valik ja lõikelaadi mõningane konarlikkus.” (Jüri Kuusakemaa) Materjal: lehtpuu puit, hispaania roog, nahaga istmepolster, vaskpeaga dekoratiivnaelad.Teostamisviis: puuvool ja treimine, istmepolster - sadulsepatöö, korju - roovõrk ja punumine.
Tooli korjul on kujutatud lebasklevat butopaari, korju tippu ehib vapikilp. Sama motiiv kordub ka nikerdatud jalgade seoste esilaual. Kas butode vahel kilpidel ka Kuressaare vapimaaling leidus, sellest pole jälgi jäänud. Jüri Kuuskemaa jõuab oma artiklis "Kuressaare raetoolid" (Sirp ja Vasar", 30.juuli 1982) järeldusele, et toolid on kohalikku päritolu. Sellele viitavat materjalivalik ja " lõikelaadi mõningane konarlikkus, tahkude silumatus."
Raekoja kell
1863.a. mais kutsuti Miitavi kellaassepp Julius Voeltzke, kes andis linnale üle “kirjalikult formuleeritud tingimused” raekoja torni uue transparentse kella valmistamiseks (samuti Laurentsiuse kiriku kella asendamiseks). Lepingus on ära toodud täpsed tingimused ja kella kirjeldus: tunni ja minuti osutitega, ilma löögita, numbrilaua läbimõõt 20 tolli, hea messingist mehhanism. Kellad seati üles 1865.aasta jooksul. Kell oli vaadeldav torni igast küljest.
1931.a.kevadel, kui raekoja torn likvideeriti, siis demonteeriti ka kellad. Üks kelladest paigutati raekoja esimese korruse vasakpoolsesse aknasse. Sellel kohal oli kell umbes 1960.ndate aastateni, kuni lõplikult amortiseerus. Järelejäänud osad viidi hoiule Saaremaa Koduloomuuseumisse.
Praegune kell on valminud endisaegse kella eeskujudel ning kokkupandud järelejäänud kellaosadest, mida säilitati Saaremaa Muuseumis. Kella taastas 1987.a. Kuressaare kellameister ja peenmehhaanik Uldo Aarnis, kes kasutas lisaks suhteliselt terviklikule mehhanismide komplektile ka sääreväristaja hammasrattaid jms. Raekoja välisfassaadi sisse, portaali kohale, tehti kella jaoks spetsiaalne ava, mida seal senini polnud. Kellast on tehtud koopia, mis asetseb teise korruse siseseinas. Raekoja kella üks vanimaid osi on kellakapis asetsev plaadike, mis märgib kellade valmistajat ning ülespanijat: URMACHER VOELTZKE IN MITAU (Kellameister Voeltzke Miitavi linnast, praegune Jelgava). Kellakapi sisemuses on väike plaat ka praeguse kella taastajale - 1987 KELLASSEPP ULDO AARNIS.
Kell on mehhaaniliselt üleskeeratav. Raekoja kellapomm kaalub umbes 60 kg ja kell käib üleskeeramata ligi 10 päeva.

Torn:
Raekoja torni on ajast-aega peetud linna vabaduse ja iseseisvuse sümboliks. Kuressaare raekojal on olnud torn 1847 - 1931, mil torn likvideeriti 1931.a. mais torni puitosade mädanemise tõttu. Kuressaare Raekoja uurijad ei ole ühest vastust leidnud, kas 1670.aastal valminud raekojal oli torn või mitte. Barokset torni võime näha M.G De la Gardie omakäelisel ideeskitsil Kuressaare raekojast. Kas Põhjasõja-aegses tulekahjus kannatada saanud raekojal oli torn või mitte, pole siiani tõestust leidnud. Kuressaare raekoja uurija Sten Karlingu järeldused on järgmised: et raekoda valmis “peale krahvi aega” (s.o. peale 1654.a.), kui Kuressaare oli “uuesti vajunud eraldatud maakoha idülli”, siis kannab hoone “kokkuhoidlikkuse ja lihtsustuse tunnuseid”. Kas torniga või ilma, selle kohta pole uurijatel õnnestunud jälgi leida. S.Karlingu märkus, et “hoone püstitati “kokkuhoidlikult ja lihtsustatult” võib tähendada ka Magnus De la Gardie kavandatud torni ärajätmist. Helmi Üprus väidab, et samas ei p e a seda tähendama.
Järgmine viide tornile on sissekanne raetoimikus - 24.märtsil 1788.a. on juttu “nõutava tornivahi ja pasunapuhuja palkamisest”. Kas see tähendab, et raekojal oli peale põlemisjärgset remonti torn või oli see lihtsalt n.ö. kroonukorraldus tornivahtide palkamisest, ei ole teada. Sellisel kujul esitatud arhiiviteadet võiks pidada üldjuhul piisavaks tõestusmaterjaliks torni olemasolu kohta. Kuid üheksa aastat hiljem fikseeritud Brotze materjalides 1797.a. ei näita torni. Kas torn võis nii lühikese ajaga laguneda või seda siiski ei ehitatudki. Küsimus jääb praegu vastuseta.
Konkreetsed andmed tornist on järgmised: oli olemas 1847-1931.a. 15.jaan. sissekanne ehituse ja remondi aktidest annab ehitamise “lubatud panuse” ning raekoja torni ehitajaks on nimetatud kaupmees G.Brockhausenit, kes on lasknud torni ehitada oma poja mälestuseks. 1859.a. on linnale kuuluva kinnisvara loendis torni kohta järgmised andmed : puitmaterjalist, neljakandiline, 4 akent, katus plekiga kaetud. Tornis oli kolm lipuvarrast, kust anti linnakodanikele märku kaubalaevade saabumisest sadamasse. Esimesse vardasse heisati lipp siis, kui lähenemas oli kohaliku kaubaseltsi laev, teise, kui laev oli juba sildunud, kolmandasse, kui saabus mõnele teisele kaubaseltsile kuuluv laev.
Arhiivimaterjalid annavad tornist järgmised mõõdud : 1/2 jalga pikk ja 6 sülda lai, 4 jalga kõrge, torni katus 13 jalga kõrge ( jalg - vana pikkusühik - 0,28-0,35 m ) . Haritorn oli nelinurkne puust kehand kahes vööndis, alumine rustreeritud, ülemisel igas küljes kaaraken. Torni tipus oli tuulelipp. Torni on arhiivimaterjalides nimetatud ka “vahitorniks”.
1937.a. kerkib Kuressaare Linnavalitsuses taas kord üles torni taastamise küsimus. Torn planeeritakse püstitada Eesti Vabariigi 25.aastapäevaks.( kirjutab 1937.a. “Meie Maa”) Torn jäi poliitiliste olude muutumise ja sõja puhkemise tõttu püstitamata ning mõtegi sellest aastakümneteks unarusse. Helmi Üprus on oma viimastes märkmetes Kuressaare raekoja kohta kirjutanud pealkirja all - “Tulevikus” : sillutis, torn + kell, laemaal (raesaali lakke) , pritsimaja. Torni ehitamist, nagu ka paljusid teisi ettepanekuid soovitas Helmi Üprus teostada Kuressaare raekoja restaureerimise teises etapis .

Laemaalist:
Eesti seni kõigi aegade suurim laemaal ( 5,5 x 7,5 m) leiti lõuendirullina Kuressaare linna ühest vanast majast ( Pikk tn. ) peale II Maailmasõda. Mõningate oletuste kohaselt oli laemaal Kuressaarde toodud Narva linnast. Ajaloolased tegid kindlaks, et maaling pärineb XVII sajandi lõpust või XVIII sajandi algusest, kuid
autor on jäänud senini saladuseks. Tuhmunud värvilaikude järgi oli esmavaatluasel võimalik kindlaks teha, et tegemist on mütoloogiliste žanristseenidega. Kuressaare raekoja uurija ja restaureerimise juhi Helmi Üpruse soovitusel otsustati, et leitud laemaal hakkab tulevikus kaunistama Kuressaare raekoja saali lage. Lõuendirull võeti arvele Saaremaa Muuseumis, kust ta viidi 1974. aastal Tallinna restaureerimisele. Laemaali restaureerimisega tegelesid oma ala spetsialistid Erik Põllu ja Jaan Kobin. 1975.aasta sügiseks oli maal hävimisest päästetud. Majanduslikel põhjustel jäi unikaalse maalingu restaureerimine pooleli ning lõuendirull oli hoiul Tallinnas, viimati Eesti Ajaloomuuseumis. 2002.aasta jaanuaris, peale 27 aastast Kuressaarest äraolekut, toodi laemaal tagasi Kuressaarde ning paigutati raekoja saali lakke. Tänu Kuressaare Linnavalitsuse ja Saarte Programmi rahastamisele toimus laemaali lõplik restaureerimine kohapeal. Töid teostas OÜ “Vana Tallinna” restauraatorite grupp, eesotsas arhitekt Aet Maasikuga. Laemaalingu restaureerimistööd lõpetati 2002.aasta juunis (allikas: http://www.kultuurivara.ee/?pgid=122, koostanud: Lii Pihl)

Sisestatud: 14.04.2003.

Mälestise ajalugu


Raekoda ehitati aastatel 1654-1670. Hoone ehituse initsiaator oli krahv M. G. De la Gardie. Töid teostasid ehitusmeister F. Stiemer ja kiviraidur J. Hansson. Hoone sai 1710. aastal põhjasõjas tugevasti kannatada ja taastati seejärel aastatel 1786-1787. Aastatel 1847-1931 paiknes hoonel torn. Pärast mitmekordseid ümberehitusi taastati hoone esialgne ilme aastatel 1961-1973 toimunud restaureerimistööde käigus, millega raekoda sai tagasi linna esindushoone funktsioonid. Restaureerimisprojekti autoriteks olid arhitekt Aet Maasik ja kunstiajaloolased Helmi Üprus ning Helju Sirel. 2002. aastal remonditi hoone fassaad ja vahetati välja s-kivist katusekate.

Sisestatud: 27.07.2012.

Meedia


Hoone kohta on välja antud raamat:
1. Kuressaare raekoda. Sajandite muutuses. Autor: Juta Saron, Kuressaare Raeühing, Kuressaare 1997, 62 lk.

Sisestatud: 09.08.2009.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_raekoda

Sisestatud: 13.05.2011.