Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Sääre kabeli varemed
Mälestise registri number 21076
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis, arheoloogiamälestis
Arvel 23.02.1999
Registreeritud 23.02.1999
X-koordinaat 385249.05
Y-koordinaat 6421868.85
Mälestise vana number -
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: varemestunud

Paikvaatluse kuupäev: 01.05.21

Menetleja: Saaremaa nõunik-insener, Madis Nõmm

Märksõna(9)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Ehitiste liigid, Sakraalhoone, Kabel, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Saaremaal ainus tänaseni säilinud keskaegse kabeli vare. Kabeli vare ja arheoloogiline kultuurkiht on üks vähestest säilinud viidetest kunagise 600-aastase ajalooga Sõrve mõisa kompleksile.

Sisestatud: 21.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Säilinud on omaaegse kabeli varemed. Kabel on olnud ligi 20 meetrit pikk ja 11 meetrit lai. Pikihoone sisepindala on olnud umbes 80 m² ja kooriruumil ligi 35 m². 18. sajandi lõpus on kabeliaias alles olnud veel hauariste, millest ühel olid aastaarvud 1483–1510.

Sisestatud: 21.11.2007.

Mälestise ajalugu


On arvatud, et kabel ehitati juba 14. sajandil. Oletuse taga on legend, mille kohaselt püstitas kabeli tänuohvrina rikas hansakaupmees, kes pääses Sõrve sääre madalikul mereõnnetusest eluga.
Arvatavasti juba 14. sajandil ehitatud kabel oli päevast meresõitu hõlbustavaks kaldamärgiks oma valgeks lubjatud lääneviilu ja ligikaudu 12 meetri kõrguse katuseharjaga. Ehitatud oli kabel üsna lagedale Sõrve poolsaare otsa alale. 18. sajandil hakkas meremärginagi kasutatud mahajäetud sakraalehitis lagunema.

Sisestatud: 21.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Vt Lisa 1. Asukohaskeem ja mälestise kaitsevööndi piirid.

Sisestatud: 20.11.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 24.03.2015.