Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Valjala kirik
Mälestise registri number 21079
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 23.02.1999
Registreeritud 23.02.1999
X-koordinaat 429199.54
Y-koordinaat 6474832.53
Mälestise vana number 360
Ava kaardil

Paikvaatlused(33)

Seisund: avariiline

Paikvaatluse kuupäev: 10.11.23

Menetleja: Saaremaa nõunik, Liis Koppel

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kirik, Ehitiste liigid, Sakraalhoone, Kirik, Ehitusperioodid, Enne 1520, 1711-1840, 1521-1710.

Mälestise tunnus


Arhetüüpne Saare-Lääne kihelkonnakirik, mis on usutavasti vanim Eestis säilinud maakirik.

Sisestatud: 04.06.2008.

Kirjeldus


Algkavatis on 4-nurkse põhiplaaniga kabelitaoline ehitis (sisemõõtmed 7,65X7,8 m|. Kabeli S-küljel paiknev 4-nurkne käärkamber võis olla ühtlasi preestri eluruumiks. Käärkambri O-seinas on piscina, mis kujunes Saaremaa kirikutes traditsiooniks. Tõen. 1230. a-te keskel kaunistati kabel sekotehnikas figuraalmaalingutega (fragmentaarselt säilinud kompositsioon N-seinal; kuulub stiililt Saksi kunstiringi; avati ja konserveeriti 1972—75.) Teisel, pikemal ehitusperioodil (u. 1241—65) kõrgendati praegust kooriruumi u. poole võrra, O-küljele tehti poolümar apsiid ja ehitati etapikaupa pikihoone; kogu kirik võlviti. Pikihoone on kolme võlvikuga ühelööviline ruum (keskm. välislaius 13,95 m, -pikkus 27,90 m; kiriku üldpikkus 42 m). Kõigepealt ehitati kuni 5,5 m kõrge müüri-osa, mida siseküljel tähistab rõhtne aste, rajati iseloomulikud paarisaknad ja paigaldati külgportaalid. Need on ümar-kaarsed, üheastmelise profiiliga ja paiknevad 4-nurkses eenduvas ehisseinas. Seejärel (tõen. uue meisterkonna ehitatuna) valmis W-sein, mida iseloomustab vimpergiga peaportaal ja selle köhal suur ümaraken kahe püstakna vahel. 2-astmeline sammasportaal on rikkalikult kujundatud (palendid hävinud); maskpeakapiteelidele toetatud ümarkaarse arhivoldi mõikad on kaunistatud viie tüvesevõruga, astmete servas on rihv ümarvöödi- või koerahambamotiiviga. Portaalikaart raamistab hammaslõikega ääristatud palmetiväänel. Müüritöid jätkates kohandati pikihoone aktiivsele sõjalisele kaitsele: akende ette ehitati ulgtaladele toetuv sisemine kaitsekaik, mis ulatus üle võidukaare ja suundus koori rekonstrueeritud SO-nurgas tre pikäiguna võlvidele. Algkiriku W-sein säilitati u. 4 m kõrgusena ja muudeti letnerirõduks, mis ühendati mainitud trepikäiguga. Kiriku võlvimist ette valmistades varustati pikihoone seinad täiendavalt eendtugedega, mille 2-astmeline profiil on tuletatud ristikujulise põhiplaaniga piilarist. 1260—61 ehitustööd ilmselt kätkesid saarlaste ülestõusu tõttu. Dekoorist ilmneb, et võlvimistöö tegi uus meisterkond. Seda alustati koorist ja lõpetati W-võlvikuga. Kõik võlvid on laotud kontsentrilistest murdkiviringidest ja on kujult kuplitaolised ristvõlvid; nende kujunduse määravad vahelduva vormiga dekoratiivsed tellistest (!) roided; päiskivid on iseloomulikult 4-nurksed ja rippuvas asendis. Koori võlvil on kaheksa sokli-astmeta mõigasroiet, millest neli läbivad päisrõnga ja ühinevad päiskiviga, neli ulatuvad vaid päisrõngani; päiskivi reljeefis on kaheksa lihtsustatud akantuslehte. Pikihoones toetuvad diagonaalroided pungkapiteelidega vikkelkolonettidele; päiskivide ja roiete kujundus võlvikutes on erinev. O-võlvikus kaunistavad päiskivi roos ja akantuselehed; roietel on astmeline profiil. Keskmises võlvikus asendab päiskivi väike päisring, roideprofiil on 4-nurkne. W-võlvikus on kuus teravselgset mõigasroiet, millest kaks on harvaesinevalt võlvi pikiteljel; päiskivi kaunistavad roos ja nurgalehed. Lamedalt teravkaarsete vöönd-kaarte profiil on 4-nurkne (O-poolsel kolm kaarealust mõikalõiku). 4-nurkse ristlõikega on ka kilpkaared, millele on asetatud täiendav ümarmõigas. Kõrge seinatsooni tõttu, mis 2-kordselt ületab kilpseina kõrguse, mõjub ruum kõrgelt avarana. Võlvimeistrid on ehitanud ka W-viilu (ülaosa varisenud), mida kaunistab kaks rida petiknišše. Stiililt kuulub valminud kirik Vestfaalist ja Saksist lähtunud hilisromaanikasse.
Jüriöö ülestõusu ajal 1343 rüüstati kirik kui kaitseehitis; eriti kannatasid portaalid. 1360 paiku taastati kirik Kuressaare piiskopilinnuse meisterkonna abiga, kuid külg-portaalid ja akende alumised lõigud müüriti passiivse kaitse W-portaali külgastmeid. Vormilt aegunud poolümar apsiid lammutati ja asendati hilisgooti polügonaalse lõpmikuga. Lõpmiku müürid laoti Vana-Liivi-maal harvaesinevalt täispuhastest kantkividest; seinad toetati astmeliste tugipiilaritega ja aknad kujundati sfäärilistesse kolmnurkadesse komponeeritud ehisraamistikega. Lõpmiku interjööris valitseb rippkolonettidele toetuvate pirnvöötroietega võlvlagi ja tihedalt profileeritud raamistuses seinaorvad. Lehter lammutati, võidukaar avati täielikult. W-fassaadi ette juba eelneval perioodil (vahetult enne Jüriööd?) ehitama hakatud ruumikas võlvkoda, millest tänini on säilinud lai kilpkaar W-akende kohal, jäi realiseerimata.
Sisustuses rikkaliku hilisromaani dekooriga ristimiskivi (13. s. keskp., Alam-Reini koolk.), altarisein ja kant-sel (1820, N. Lorentzon). Torni müüritises on arvukalt reljeef-dekooriga trapetsiliste hauaplaatide fragmente (u. 1300).
(V. Raam, Eesti Arhitektuur)

Sisestatud: 16.07.2007.

Ajalugu


Rajati arvat. võidutähisena peatselt pärast Valjala vallutamist 1227. algkavatis on 4-nurkse põhiplaaniga kabelitaoline ehitis. Tõen. 1230-te keskel kaunistati kabel sekotehnikas figuraalmaalingutega. 1241-65 kõrgendati praegust kooriruumi u. poole võrra , O-küljele tehti poolümar apsiid ja ehitati etapikaupa pikihoone, kogu kirik võlviti. Jüriöö ülestõusu ajal 1343 rüüstati kirik kui kaitseehitis, eriti kannatasid portaalid. 1360 paiku taastati kirik Kuressaare piiskoplinnuse meisterkonna abiga, kuid külgportaalid ja akende alumised lõigud müüriti passiivse kaitse huvides kinni, lihtsustati ka W-portaali külgastmeid.
Tõen. 17.s. ehitati käärkambri peale 4-tahuline viie korrusega torn. Põhjasõjas 1710 kirik rüüstati. Kohmakad tugipiilarid ehitati arvat. 1757. 1770-te algul sai torn barokk-kiivri, mis asendati praegusega 1926.
Suuremad restaureerimistööd:
1935 värviti altar ja kantsel. 1937 - Kirikule ehitati seesmine eeskoda. Kirikupingid värviti hallvalgeks. 1955 - Käärkambris teostati krohvitöid, pandi uus laudpõrand ning ehitati ahi . 1971 - Uuringud ja restaureerimistööd: Tööde teostajad: V. Raam (ja V.Filatov). Eemaldati kiriku müüristiku ümber sajandite jooksul kogunenud ehituspraht ja kasvupinnas, mida oli kogunenud 25cm - 2m. Nii põhja- kui lõunaportaali eest leiti kunagiste eeskodade või kabelite alusmüürid.
Kaevati 5 šurfi kirikuhoone välisküljel. Kolme šurfi käigus, mis kaevati kiriku idapoolses apsiidi piirkonnas, leitud vanem vundamendimüüritis on olnud enne praegust polügonaalset apsiid eksisteerinud poolümara apsiidi alusmüür, mis on praeguse kooriruumi idaseinaga vahetult seotud ja järelikult viimasega ühel ajal ehitatud.
Neljanda šurfi käigus, mis kaevati koori idaseina ja käärkambri idaseina ühinemiskoha piirkonda vastu müüritise väliskülge, selgus, et praegune kooriruum, millega üheaegselt oli püstitatud ka poolümar apsiid, ehitati koos praeguse käärkambriga, mille kohal asub hilisema päritoluga torn.
Viies šurf kaevati pikihoone lääneseina põhjapoolses lõigus, vahetult suure fassaadikaare põhjapoolse tugikonsooli vertikaaljoone piirkonnas. Eesmärgiks oli selgitada, kas läänefassaadi ees on kunagi eksisteerinud eeskoda. Mingit viidet sellele ei leitud. Küll aga leiti tõestus, et pikihoone alusmüür erineb täielikult käärkambri ja kooriruumi alusmüüridest ja on seega kindlasti ehitatud erineval ajal.
Kaks sondeerivat šurfi kaevati kiriku kaguosas, kust leiti müüristik, milles oli puhtalt tahutud kvaadrites ukseava. Tegemist on ilmselt kaheksanurkse põhiplaaniga kabeliga.
Avati ja sondeeriti katseliselt seinamaalinguid. Eesmärgiks oli leida keskaegseid maalinguid ning lähemalt tundma õppida päiskive ja kapiteele. Kooriruumi põhjaseinalt leiti figuraalse kompositsiooni fragment.
Pikihoones puhastati hilisematest lubjakihidest kaks päiskivi - üks ida- ja teine läänepoolses võlvikus ning kolm vikkelsamba kapiteeli võlvikute põhjapoolsetes nurkades. Üksikute katselappide ulatuses avati algset seinapinda ka lääneseinal roosakna piirkonnas. Pikihoones leitud seinamaalingute fragmendid erinesid kooriruumist leitutest täielikult.
1972-76. Teostati sondaaže ning konserveeriti-restaureeriti seinamaalingud.
Tööde teostajad : Villem Raam, Moskva konservaator Vladimir Filatov ning keemik Anna Ivanova.
1990 - Šurfi avamine apsiidis. Tööde teostajad: T. Parmakson ja R. Metsaniin. Šurfi avamisega selgitati välja, et polügonaalsele apsiidile eelnes ümarapsiid (XIV saj-st). Järeldati, et poolümara apsiidi ajal asus koori põrand hetkelisest (1990. aasta) puupõrandast 55 cm allpool.
Samas selgitati, et poolümar apsiid oli sekundaarne. Algselt oli kooriruum ilma apsiidita sirge lõpmikuga idas. Seda tõendas kooriruumi idaseina säilinud alaosa.
1991 - Ülesmõõtmised kiriku otsaviiludel. Tööde teostaja: T. Parmakson. Eesmärgiks oli selgitada viilude dekoratiivsed ja konstruktiivsed lahendused nende taastamiseks.
1992 - Kiriku katuse tõstmine. Tööde teostaja: T. Parmakson.

Sisestatud: 15.11.2004.

Kaitsevööndi ulatus


Vaata lisa 1. mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid.

Sisestatud: 09.02.2010.

Aruanded


Valjala kiriku arhitektuuri-ajalooline õiend. Koostaja V. Raam 1974

Sisestatud: 05.10.2016.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Valjala_kirik

Sisestatud: 19.05.2011.

Meedia


Saarte Hääl 11.07.2009, Rita Loeli artikkel "Vanimat kivikirikut näsib rohevetikas"
http://www.saartehaal.ee/2009/07/11/vanimat-kivikirikut-nasib-rohevetikas/

Sisestatud: 20.08.2014.