21079 Valjala kirik
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Valjala kirik |
---|---|
Mälestise registri number | 21079 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | ehitismälestis |
Arvel | 23.02.1999 |
Registreeritud | 23.02.1999 |
X-koordinaat | 429199.54 |
Y-koordinaat | 6474832.53 |
Mälestise vana number | 360 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(33)
Paikvaatluse kuupäev: 10.11.23
Menetleja: Saaremaa nõunik, Liis Koppel
|
Märksõna(11)
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kirik, Ehitiste liigid, Sakraalhoone, Kirik, Ehitusperioodid, Enne 1520, 1711-1840, 1521-1710.
|
Kirjeldused(7)
Mälestise tunnus Arhetüüpne Saare-Lääne kihelkonnakirik, mis on usutavasti vanim Eestis säilinud maakirik. |
Kirjeldus Algkavatis on 4-nurkse põhiplaaniga kabelitaoline ehitis (sisemõõtmed 7,65X7,8 m|. Kabeli S-küljel paiknev 4-nurkne käärkamber võis olla ühtlasi preestri eluruumiks. Käärkambri O-seinas on piscina, mis kujunes Saaremaa kirikutes traditsiooniks. Tõen. 1230. a-te keskel kaunistati kabel sekotehnikas figuraalmaalingutega (fragmentaarselt säilinud kompositsioon N-seinal; kuulub stiililt Saksi kunstiringi; avati ja konserveeriti 1972—75.) Teisel, pikemal ehitusperioodil (u. 1241—65) kõrgendati praegust kooriruumi u. poole võrra, O-küljele tehti poolümar apsiid ja ehitati etapikaupa pikihoone; kogu kirik võlviti. Pikihoone on kolme võlvikuga ühelööviline ruum (keskm. välislaius 13,95 m, -pikkus 27,90 m; kiriku üldpikkus 42 m). Kõigepealt ehitati kuni 5,5 m kõrge müüri-osa, mida siseküljel tähistab rõhtne aste, rajati iseloomulikud paarisaknad ja paigaldati külgportaalid. Need on ümar-kaarsed, üheastmelise profiiliga ja paiknevad 4-nurkses eenduvas ehisseinas. Seejärel (tõen. uue meisterkonna ehitatuna) valmis W-sein, mida iseloomustab vimpergiga peaportaal ja selle köhal suur ümaraken kahe püstakna vahel. 2-astmeline sammasportaal on rikkalikult kujundatud (palendid hävinud); maskpeakapiteelidele toetatud ümarkaarse arhivoldi mõikad on kaunistatud viie tüvesevõruga, astmete servas on rihv ümarvöödi- või koerahambamotiiviga. Portaalikaart raamistab hammaslõikega ääristatud palmetiväänel. Müüritöid jätkates kohandati pikihoone aktiivsele sõjalisele kaitsele: akende ette ehitati ulgtaladele toetuv sisemine kaitsekaik, mis ulatus üle võidukaare ja suundus koori rekonstrueeritud SO-nurgas tre pikäiguna võlvidele. Algkiriku W-sein säilitati u. 4 m kõrgusena ja muudeti letnerirõduks, mis ühendati mainitud trepikäiguga. Kiriku võlvimist ette valmistades varustati pikihoone seinad täiendavalt eendtugedega, mille 2-astmeline profiil on tuletatud ristikujulise põhiplaaniga piilarist. 1260—61 ehitustööd ilmselt kätkesid saarlaste ülestõusu tõttu. Dekoorist ilmneb, et võlvimistöö tegi uus meisterkond. Seda alustati koorist ja lõpetati W-võlvikuga. Kõik võlvid on laotud kontsentrilistest murdkiviringidest ja on kujult kuplitaolised ristvõlvid; nende kujunduse määravad vahelduva vormiga dekoratiivsed tellistest (!) roided; päiskivid on iseloomulikult 4-nurksed ja rippuvas asendis. Koori võlvil on kaheksa sokli-astmeta mõigasroiet, millest neli läbivad päisrõnga ja ühinevad päiskiviga, neli ulatuvad vaid päisrõngani; päiskivi reljeefis on kaheksa lihtsustatud akantuslehte. Pikihoones toetuvad diagonaalroided pungkapiteelidega vikkelkolonettidele; päiskivide ja roiete kujundus võlvikutes on erinev. O-võlvikus kaunistavad päiskivi roos ja akantuselehed; roietel on astmeline profiil. Keskmises võlvikus asendab päiskivi väike päisring, roideprofiil on 4-nurkne. W-võlvikus on kuus teravselgset mõigasroiet, millest kaks on harvaesinevalt võlvi pikiteljel; päiskivi kaunistavad roos ja nurgalehed. Lamedalt teravkaarsete vöönd-kaarte profiil on 4-nurkne (O-poolsel kolm kaarealust mõikalõiku). 4-nurkse ristlõikega on ka kilpkaared, millele on asetatud täiendav ümarmõigas. Kõrge seinatsooni tõttu, mis 2-kordselt ületab kilpseina kõrguse, mõjub ruum kõrgelt avarana. Võlvimeistrid on ehitanud ka W-viilu (ülaosa varisenud), mida kaunistab kaks rida petiknišše. Stiililt kuulub valminud kirik Vestfaalist ja Saksist lähtunud hilisromaanikasse. |
Ajalugu Rajati arvat. võidutähisena peatselt pärast Valjala vallutamist 1227. algkavatis on 4-nurkse põhiplaaniga kabelitaoline ehitis. Tõen. 1230-te keskel kaunistati kabel sekotehnikas figuraalmaalingutega. 1241-65 kõrgendati praegust kooriruumi u. poole võrra , O-küljele tehti poolümar apsiid ja ehitati etapikaupa pikihoone, kogu kirik võlviti. Jüriöö ülestõusu ajal 1343 rüüstati kirik kui kaitseehitis, eriti kannatasid portaalid. 1360 paiku taastati kirik Kuressaare piiskoplinnuse meisterkonna abiga, kuid külgportaalid ja akende alumised lõigud müüriti passiivse kaitse huvides kinni, lihtsustati ka W-portaali külgastmeid. |
Kaitsevööndi ulatus Vaata lisa 1. mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid. |
Aruanded Valjala kiriku arhitektuuri-ajalooline õiend. Koostaja V. Raam 1974 |
Meedia http://et.wikipedia.org/wiki/Valjala_kirik |
Meedia Saarte Hääl 11.07.2009, Rita Loeli artikkel "Vanimat kivikirikut näsib rohevetikas" |