Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Keila kindlustatud elamu
Mälestise registri number 21517
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 17.03.1999
Registreeritud 17.03.1999
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 01.08.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Kindlustus, Linnus, Vasallilinnus, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Mälestis omab ajaloolist tähtsust kui Keila linna tekkekoht, samuti on tegemist piirkonna olulise arhitektuurilise ja arheoloogilise ehitisega.

Sisestatud: 11.04.2008.

Mälestise kirjeldus


Mälestise varemed asuvad Keila mõisa pargi keskel künkal. Ehitisest on säilinud nelinurkse põhiplaaniga alusmüürid, ümartorn, paekivist müürijäänused. Torn on laotud paeplaatidest ja üksikutest raudkividest. Varemestunud hoone väljakaevatud välisseinad on 1,2-1,28 meetri paksused ning laotud eri suurusega paeplaatidest ning raudkividest. Kohati on müüri laotud ka üksikuid telliseid ning munk-nunn katusekivi tükke. Alates vundamendisoklist on hoone seinad säilinud 1,2-1,3 meetri kõrguselt. Ruume eraldas 105-110 cm paksune vahemüür. Tänaseks on varemed konserveeritud.

Sisestatud: 02.07.2018.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Harju maakonnas, Keila linnas, Keila mõisa pargi keskel.

Sisestatud: 02.07.2018.

Mälestise ajalugu


13. sajandi alguses ehitati Keila mäele puust kirik. Võimalik, et samal ajal hakkas Keila jõe saarele kujunema kindlustatud valduskeskus. Linnuse varemed avastas 1976. aastal ajaloolane H. Gustavson ning järgneval aastal teostatud arheoloogilistel uuringutel kaevati välja ruudukujuline torniosa ning sellega liituv ümar apsiid, lisaks avastati 1-3 meetri paksuste seintega eluhoone säilmed ning müürifragmente mitmetest kõrvalehitistest. Uuringute tulemusel tõestati, et ordulinnus eksisteeris 15.-16. sajandil, kuid hoone intensiivne kasutamine kestis veel hilisemal perioodilgi. Ilmselt kasutati linnust veel 18. sajandi lõpulgi, sest tollases S. Dobermanni koostatud mõisakirjelduses märgitakse uues puust härrastemaja kõrval ka vana kivist elumaja.

Sisestatud: 02.07.2018.

Allikad


Hein, A. Keila mõis ja park. Arhitektuuriajalooline ülevaade. Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut. Tallinn, 1980. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaal A-428;
Mandel, M. Aruanne Keila väikelinnuse arheoloogilistest kaevamistest 1977. aastal. Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Ehituskomitee Vabariiklik Restaureerimisvalitsus. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaal P-3687.

Sisestatud: 02.07.2018.