Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Harju-Jaani kirik
Mälestise registri number 21529
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 17.03.1999
Registreeritud 17.03.1999
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis Kirikuhoone (116063368)

Inspekteerimised(18)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 30.04.18

Inspektor: Restaureerimis- ja arendusosakonna nõunik, Dan Lukas

Märksõna(6)

Ehitised, Ehitiste liigid, Sakraalhoone, Kirik, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Ajastu ja stiili tüüpiline näide, maastikus domineeriv ehitis.

Sisestatud: 21.11.2003.

Mälestise kirjeldus


Hoone ehitusliku põhikompositsiooni moodustab ristkülikukujuline saaliosa, millele läänes liitub ristlöövitaoline eendehitis koos neljatahulise tornimassiiviga ning idas käärkamber. Torni katab telkkiiver. Kiriku väliskujundus on eklektiline, domineerivad neoromaani elemendid ja motiivistik. Ümarkaarseid aknaavasid markeerivad rustikaalse faktuuriga soklini ulatuvad petikulaadsed seinapinnad. Fassaadide horisontaalliigendust toetavad sirged piilarid. Seinte ülaosa ilmestavad ehisliistud ja dekoratiivkarniisid. Interjööri dominandiks on kõrgendatud keskosaga puulagi, mida täiendati 1872. aastal kuue paari neljatahuliste sammastega. Seega muudeti pikihoone kolmelööviliseks.
Kiriku sisustus pärineb peaasjalikult kirikuhoonega ühest stiiliperioodist. Vanemast kunstivarast on kirikus eksponeeritud vana kantsli (evangelist Matteuse figuuriga) tahvel (17. saj.), sepismanustega rahakirst ( 17./18. saj.), kaks pronksist kroonlühtrit (17. ja 18. saj.).

Sisestatud: 21.11.2003.

Mälestise ajalugu


13. sajandil kuulus Harju-Jaani kogudus Jõelähtme kirikukihelkonda ning iseseisvus hiljem. Keskaegse kirikuehituse kohta andmeid napib. Teame vaid, et algne kirikuhoone paiknes praegusest kirikust mõnisada meetrit läänepool ning lammutati uue kiriku valmides.
Praeguste arusaamiste kohaselt oli Harju-Jaani keskaegne kivikirik Harju kirikutele tüüpiliselt ühelööviline kolmevõlvikuline iseseisva kooriruumita ehitis. Selle lõunafassaadi ette oli ehitatud eeskoda ning põhjaküljele käärkamber. Vastu lääneseina toetus neljatahuline torn. Praegusajal on vana kivikiriku asukoht tähistatud.
1860. aastal asuti ehitama uut kirikut. Ehitustööd vältasid ühtekokku neli aastat ning nende lõppemist tähistas 13. oktoobril 1863. aastal. pühitsemisteenistus.
Koguduse õpetaja K. Simsoni andmetel oli kirikul kiltkivikatus, mis raskuse tõttu üsna ruttu laastukatuse vastu välja vahetati, siis ehitati ka sambad.

Sisestatud: 21.11.2003.

Üldinfo


Mineviku mälestused Harju-Jaani kihelkonnast Arnold Küssner Harju-Jaani koguduse õpetaja ülestähenduste järgi lühendatult
Kõige vanem kirikukroonika, mis meie päevini alale jäänud, on Vene valitsuse algul õpetaja Wrede kirjutatud (1912). Oma kroonika eeskõnes seletab Wrede, et juba Rootsi valitsuse ajal on õpetajatele kohuseks tehtud ajalooraamatuid pidada, kuid seda käsku on ainult mõned üksikud täitnud. Ka siinse kiriku juures olnud sarnane raamat valge pergamendi köites, kuid kirjutatud olnud sinna kõigest mõned leheküljed. Oma kroonika jagab Wrede kahte jaosse: mineviku sündmused, vana kirjade, dokumentide ja vanemate inimeste mälestuste järele ülestähendatud ja oleviku sündmused, mis Wrede oma nägemise järele üles kirjutanud.
Vanasti olnud Harju-Jaani kihelkond Jõelähtme kihelkonnaga ühes. Millal ta viimasest ära lahutati ja omale ise kiriku ehitas, ei ole meil kahjuks mitte teada; niipalju on aga kindel, et 1400 aastal siin juba kirik oli. Aasta arv “1400” olnud nimelt Wrede aegsel suuremal kiriku kellal ja “1401” ühel vanal hauakivil näha.
Praegune Jaani, või Johannese nimi on kirikule küll Ristija Johannese mälestuseks antud; tema vanem nimetus on aga Sayntaggen (Sayntacken). Uuemate arvamiste järele tähendas see sootagust.
Kirik ja kirikumõis on Kambi mõisa maa peal ja sellepärast on selle omanikul ka patronadi õigused. Kambi mõis olnud ennemalt Raasikuga ühes, raehärra Matthias von Poortas lahutanud ta viimasest ära. Kambi järele olnud järgmised külad ja üksikud talud: Keskwerre (külade nimed on selleaegses kirjaviisis), Waso, Parrila, Ristima, Tammik, Ueküll, Laeküll, Paenorm, Uustallo ehk Kaunorm, Arro perre, Palki ja Meggis. Paenormel, Palgil ja Meggisel olnud kõrtsid. Meggise olnud veel 1708 aastal suur küla; selleaegne Kambi mõisa valitseja maanõunik Baron Nieroth võtnud aga põllud, mis mõisa omadest paremad, oma kätte ja saatnud talupojad teistesse küladesse.
Kuni 17.aastasajani ei ole meil Harju-Jaani kirikust mingisuguseid teateid. Alles nimetatud aastasajast on õp.Wredel võimalik olnud mõned tähendused järeltulevatele põlvedele mälestuseks jätta. Nii leiame tema kirjadest, et kiriku torn, mis juba ümberkukkuda ähvardanud, 1653.a. müürisepa Jurgen Tiel’i juhatusel maha kistud, ja järgmisel aastal uus ehitatud. 1651.a. parandatud kiriku aknaid ja käärkambrit. Kantsel, mis väljastpoolt kujudega ilustatud, olnud 1646.a. Perila mõisa omaniku Hans Derenthali ja Margaretha Elisabeth Wachtmeistri kingitud. Altar olnud kividest tehtud ja seest õõnes, kus mõned vanad katoliku aegsed puust nikerdused ja mõisnikkude vapid seisnud. Surnud maetud kirikusse ja kiriku õue. Õue ulatanud kirikust 32 küünart lõuna, 16 küünart hommiku, 26 küünart põhja ja 26 küünart õhtu poole, 1701.a. tehtud käärkambrile uus lagi ja katus; korsten jäetud aga katusest läbi tegemata, nii et kaminasse enam tuld pole võidud teha. 1702.a. vigastanud pikne torni; hakatud ka kohe parandama, kuid alles 1708.a. jõutud tööga lõpule.
Õpetaja maja olnud 1676-1685.a. ehitatud. Pikale veninud ehituse pärast olnud see aga õige vilets ja niiske, sest et lumi ja vihm ju algusest saadik ta kallal oma mõju avaldasiwad.
Vanematest kirikuõpetajatest on meil teada:
Hinrich Moller
surnud 25.juunil 1400, tema hauakivi, mis ka ainukene mälestus temast on, kannab pealkirja: im iar MCCCC starf her Hinrich Moller, kirkher to Saientachen.
Üks teine hauakivi kannab õp. Engelbert Imen’i nime, kes arvatavasti enne 1520.a. surnud on. Moller ja Imen on küll katoliku preestrid olnud, sest luteruse usk tuli vast 1524.a. meie maale.
Eestimaa koguduste revideerimise protokoll Keila kiriku raamatus nimetab ühte Barhollus Georgius’t, kes Saiantacka’s enne 1627.a. õpetajaks olnud. Õp.Wrede ajal mäletanud veel rahvaski teda ja nimetanud teda lihtsalt herr Berthel (Pärtel).
1630-1654 olnud Harju-Jaanis Antonius Walde õpetajaks. Rahvas hüüdnud teda “herr Tõnnis”. Esimeses eesti keelses lauluraamatus leiame ka ühe Walde ümberpandud laulu.
Pärast Walde surma olnud keegi Erich Lange siin asetäitjaks, kuni 1655.a. Johannes Heidrich õpetajaks sai. Et ka talupojad sell ajal õpetaja valimisel kaasa võisivad rääkida, näeme Heidrichi valimisest. Nemad tahtnud õp. Blankenhagen’i siia saada ja, kui mõisnikud tema vastu olnud, saatnud nad kubernerile palvekirja, et neile kedagi teist õpetajaks ei panda, kui Blankenhageni, sest temal olla kõige selgem keel ja äratada rahva seas rohkem usaldust, kui mõni teine, nii et ainult tema meile õigeks hingekarjaseks võiks olla. Terve koguduse nimel kirjutanud palvekirjale mitmed talupojad alla; - Haljava meestele pole mõis selleks luba annud. Palve jäänud aga tähelepanemata ja mõisnikude kandidaat sai ametisse. Heidrich surnud 1657.a. katku.
Järgmine õpetaja olnud Johannes Chemnitius 1658-1668.a., Tartumaalt pärit, mispärast teda “Tarto kirikisand” kutsutud.
Tema järeltulijaks saanud Christophorus Seebech, kes kuni 1687.a. siin ametis olnud.
1687-1689.a. käinud Kuusalu õpetaja Böckler siin jumalateenistust pidamas.
Siis valitud Heinrichus Wrede õpetajaks.
Pärast tema surma 1706.a. saanud Johannes Habbe siia koha peale. Tema suri 14.oktoobril 1710.a. katku.
Nüüd jäi siinne kogudus jälle Kuusalu õpetaja mag. Knüpferi teenida, kes pärast katku ainukene õpetaja Harjumaal oli ja pea ühes, pea teises kihelkonnas pidi jumalateenistust pidama.
1711.a. tuli Harju-Jaani õpetajaks Heinrich Cristoph Wrede, endise Heinrichus Wrede poeg. Õp. H.Ch.Wrede on üks tublimatest ja agaramatest õpetajatest olnud, kes mitte üksi ameti kohuseid ei täitnud, vaid kõiki oma jõudu selleks ohverdas, et koguduse elu edendada ja tõsta. Sell ajal kui tema siia tuli, oli meie maal õige vilets seisukord. Sõda oli küll juba lõppenud, Eestimaa ennast Vene valitsuse alla annud, kuid haavad, mis sõda löönud, nõretasivad alles verest, katk möllas täies hoos ja rahva hulk kuivas päev-päevalt ikka rohkem ja rohkem kokku; põllud olivad sööti jäänud, varandus ära röövitud…
23.septembril 1711.a. pidanud Wrede Jaanis esimese jutluse. Pärast jutlust püüdnud ta selle kohta rahva arvamist teada saada. Omaks kurvastuseks kuulnud ta aga, et jutlus nende jaoks liig kõrge, liig arusaamata olnud. Nüüd teinud Wrede otsuseks rahva elu ja kombeid hästi tundma õppida ja ainult sellest jutlustada, millest nad jagu suudavad saada. Pilku Wrede elust läbi saates näeme, et ta selle otsuse järele on katsunud ka alati teha ja olla.
Peale Jaani koguduse jäi esiotsa ka Jüri kogudus tema hoole alla, kus ta iga püha (pühapäeva) tagant käis, kuni 1713.a. sinna Anton Thor Helle õpetajaks valiti. Pärast Kuusalu õpetaja Knüpferi surma (1714) jäi jälle Jõelähtme kogudus tema juhatada ja siis käis seal niisamuti iga üle püha. Jõelähtme kogudus oli ise nii vaeseks jäänud, et ei jõudnud omal õpetajat pidada ja kümnete aastate viisi – kuni 1734.a. – teiste koguduste külge pidi jääma.
Oma ameti kõrval on Wrede ka tubli põllumees olnud, on põldu parandanud, kraavisid kaevanud ja sööti ülesharinud, niipalju kui see temal sell ajal võimalik oli. Tööjõudusid ütleb ta omal aga liiga vähe olevat ja nuriseb, et mõisad talle teolisi ei tahtvat anda. Ta arvab, et kirikumõisal ennemalt ise oma teokohad, või moonamehed olnud, kuid aja jooksul jäänud need ära, ja annab nõu, et kihelkond kirikule mõned külad ostaks, kust siis alalisi töölisi võiks saada. See soov on aga sooviks jäänud ja annab põhjust pärast veel mitu korda selle üle kurta. Oma aia on Wrede ka heas korras pidanud, seal melonisid kasvatanud ja tiikides kalu pidanud.
Kiriku sissetulekute kohta leiame kroonikast, et need varemalt kaunis suured olnud, kuid nüüd üsna väheseks jäänud. Muidugi tuleb seda sõja ja katku arvesse panna. Kirikumõisa maadest saadud läbisegamine 80 tündrit vilja aastas ja kihelkonnast maksetud iga adramaa pealt ½ vakka odre ja ½ vakka rukkid. Peale selle saanud õpetaja, kui ta külades loetamas käinud, igast talust külimit kaeru ja 4-5 nuusti linu, mõned annud ka küünlaid. Talvel toonud iga talupoeg koorma puid, kes aga vaene – koorma hagu. Kui õpetaja talvel sulase kihelkonda saatnud, saanud ta iga adramaa pealt 8 sületäit heinu. Peale kohustuste annud talupojad veel vabatahtlikult 10-12 kubu hagu, kui neile järele saadetud. Pihtiraha maksnud igaüks oma jõudu mööda. Leerimaks olnud 50 valget ja vakk kaeru; sakslased annud heaksarvamise järele. Kui õpetaja haige juures käinud, saadetud temale hobune järele ja tasuks antud üks hea lammas, ehk selle väärtus rahas. Eest-ja tänupalvete eest maksetud 4 kop.; sakslased annud rohkem, ka talupojad katsunud raha asemele prae tuua. Ristimise eest maksetud 10 valget ja palve eest 4 kop., väljaspool abielu sündinud laste eest 1 taaler; sakslased lasknud kodu ristida ja maksnud 1 taalri. Kihlamise eest antud vakk kaeru ja laulatamise eest ½ taalrit, paar sukke, sukapaelad ja naeste vöö. Taluperemehe matmise eest saanud õpetaja härja ehk ühe taalri ja perenaise matmise eest lehma ehk ühe taalri. Kirikusmatmise eest võetud aga 2 taalrit ja kui keegi tahtnud, et õpetaja maja juurest kuni kirikuni surnu ees lauldud, maksetud tünder kaeru. Saunamehe või -naise matmine maksnud 70 kop. Muidu olnud matmise taks vanuse järele. Kirjalikkude tunnistuste eest võtnud õpetaja 15 kop. ehk vakk kaeru. Suurtel pühadel saanud õpetaja kirikukoti raha omale. Pühadeks saadetud mõisadest ka õpetaja kööki midagi, nagu seasinka ja pannkooka jne.; ka talupojad toonud kalu, lindu jm. Iga töö ajal saanud õpetaja mõisadest oma palve peale 2-6 tööpäeva. Jahvatamine olla õpetajale prii olnud, kuid Wrede maksnud, nagu teisedki, matti. Kiriku peale õnnistamise puhul saanud õpetaja konvendi poolt uue kirikukuue. Ka õpetaja matuse kulud maksetud kirikukassast välja.
Enne näljaaastaid olnud Harju-Jaani kihelkonnas 600 maksumaksjat talupoega, enne külgehakkavaid haigusi ja sõda 400, kuid praegust – so. Wrede ajal – kõigest 160.
Õp. Wrede hoolsal õhutamisel on Harju-Jaanis 1717.a. esimene kool elule kutsutud. Juba ammugi pannud ta mõisnikudele ette kooli asutamiseks sammusid astuda, kuid tagajärjeta. Viimaks 1715.a. kinkinud Kambi mõisa valitseja herra Nieroth selle mõisa omaniku proua Königsmark’i lubaga selleks otstarbeks Uustalu Abrami koha, mis peremehe vaesuse ja hädalise tervise pärast tühjaks oli jäänud. (Uustalu koht oli umbes selle koha peal, kus meie praegune surnuaed on). Ümberkaudsete mõisade abiga ehitatud sinna elumaja peale ja, et kooli jaoks üht suuremat ruumi tarvis oli, kinkinud herra Nieroth Keskvere külast ühe poolel oleva talumaja ja lasknud Kambi ja Raasiku talupoegi seda kohale vedada. Perilast kingitud ühe tühjaks jäänud talu loomalaut ja õpetaja annud omalt poolt aida. Nii olnud siis kõik tarvilikud hooned koos ja Mardi päeval 1717.a. alanud kool. Esimeseks kooliõpetajaks olnud köster Bergmann.
Vanemate köstrite kohta teab Wrede – nagu ta oma noores põlves selleaegse köstri Pello käest kuulnud ja temale pärast ka Saapa Jaak Pikaverest, Lassi Ott Haljavast, Nalgi Hans, Hinno Tenno Jüri ja Rebase Hans Kambilt kõnelenud – et nad Kambi mõisa maa peal Tammiku talus elanud. Viimane köster, kes seal elanud, olnud Esko. Tema järeltulija köster Pello võtnud omale Mägise külast naise ja jäänud Kambi sakste lubaga ka sinna elama, sest et Tammiku kirikust liiga kaugel olnud. Mõne aasta pärast läinud aga mõis teise omaniku kätte ja nüüd pidanud köster oma koha eest niisamuti tasu maksma., kui teisedki. Pello järele saanud tema poeg Mikk köstriks. See suri 1710.a. katku. Nüüd valiti Kuusalu õpetaja mag. Knüpferi teener Jürgen Bergmann Harju-Jaani köstriks. Tema elas esiotsa õpetaja juures, pärast hakkas aga perekonna meheks ja läks Kambi herra lubaga Waso külasse ühte tühjaks jäänud talusse elama, kust ta 4 ½ aasta pärast eespool kirjeldatud Uustalu koha peale asus. Jürgen Bergmann oli aga Sutlemma mõisa herra kapten parun Stackelbergi päris omandus ja see nõudis teda siit taga, kuid oli ka valmis tema eest tasu võtma. Herra Nieroth ostis siis Jürgen Bergmanni 10 taalri (umbes 8 rubla) eest parun Stackelbergi käest ära ja kinkis esimesele priiuse. Kingituse üle anti Bergmannile kirjalik tunnistus, et edespidi keegi enam ta vabadust kitsendada ei saaks.
Palgaks sai köster peale Uustalu koha, kihelkonnast igast talust, olgu see terve ehk poole adra suurune, 1 külimit vilja, veerand adra pealt vähem, nuust linu; Aruküla ja Kehra mõisast sai 1 vaka, Raasikult, Peningilt, Perilast ja Haljavast 2, Kambilt 3 ja Anijalt 4 vakka vilja. Peale selle sai köster igal pühapäeval 3 kop. selle eest, et ta kirikus kotiga raha korjas; kolme suure püha viimsel pühal sai ta aga terve koti raha omale ja jõulu ajal veel 1 taalri kinga-raha (ennemalt olla 4 taalrid saanud, nagu 1695.a. kiriku arvest näha). Ristimise pealt sai köster 2 kop.; laulatamise pealt 5 kop., paar kindaid ja sukapaelad; leerilaste poolt külimit vilja ja 5 kop., matmise eest sai ta vana inimese pealt 5 kop., lapse pealt 2 kop. ja kirikus matmise pealt 10 kop. koolipidamise eest anti kiriku kassast köstrile iga aasta 10 rubla.
Köstri teenistus seisnud selles, et ta igal pühapäeval kirikus laulab ja palub ja kõigis kiriklistes asjades õpetajale abiks on, armulaua leiba ja viina linnast toob jne.
Vanaaja pruukidest, sündmustest ja juhtumistest on õp.Wrede meile mõndagi oma kroonikas mälestuseks jätnud, mis meile pisut aimdust selleaegsest rahva elust annab.
Kirikus olla köster ennemalt iga kord, kui õpetaja Jumala nime nimetanud, veikese kepikesega vasta lauda löönud, et sellega koguduse tähelepanemist Kõrgema nime peale juhtida ja Selle vastu aukartust äratada.
1651.a. käinud vargad käärkambris ja teinud rahakasti tühjaks. 1696.a. käidud teist korda kiriku kassat röövimas. Vargad olnud seekord Raudsepa Jüri Paenorme kõrtsist – ta olnud vägev sepp, võtnud kuuma raua paljasse kätte – ja Tedre Mart Laekülast. Mart võetud kohe kinni ja poodud Mägise küla põllul võlla, Raudsepa Jüri poodud aga vast järgmisel aastal ülesse. Viimane rippunud kõigest pool aastat, sest talumehed võtnud ta raudketi pärast, millega ta ülespoodud, öösel salaja maha ja viinud keti ära. Kirikumees Andres matnud ta võlla alla maha. Teine varas rippunud kuni 1707 aastani, siis raiutud võll salaja maha.
Haljavas Sambo väljal olla üks ilma pealkirjata rist olnud, mille kohta teatud rääkida, et seal üks Haljava kubjas olla maha löödud. Teine rist olnud Soodla küla ja Anija mõisa vahel, mille tähendust enam keegi pole mäletanud.
1715.a. kinkis Raasiku herra Pillar kirikusse uue tammepuust pihtitooli. Rahvas pidanud seda tamme, millest tool tehtud, vanal ajal pühaks puuks ja käinud selle all ohverdamas.
Suure Põhjasõja lõpetuse puhul 22.oktoobril 1721.a. peeti kirikus 85.Taaveti laulu 9.ja10.salmi järele tänu jumalateenistust.
1723 aastal veebruarikuus jooksnud Kalamäe Jaani naine Perila mõisast, kus ta karjatüdrukuks oli, ära. Kolme nädala pärast leidnud kubjas teda Oe ligidalt kadaka alt, kust ta reega külasse viidud, sest külm olla ta mõlemad jalad ära võtnud. Ta rääkinud, et ta ühe süüteo pärast trahvi kartes mõisast jooksu läinud ja tervelt 2 päeva vähem, kui neli nädalat selle kadaka all näljas ja janus olnud. Suurema jao aega saatnud ta magades mööda, üleval olles pole ta aga teadnud, kus ta on, ehk mis temaga juhtunud. Õpetaja teinud nüüd temale tema patu selgeks ja näidanud kuidas ta oma süüteo pärast sandiks ja vigaseks jäänud ja kui Ano, nõnda olnud naise nimi, kahetsenud, võtnud õpetaja teda lauale.
1724.a. leiti hauda kaevates kiriku põranda alt väikene kirikukell ülesse, kuhu ta sõja ajaks vist varjule oli pandud. Suuremad kellad olivad vaenu ajaks linna viidud.
Keiser Peeter Suure surma mälestuseks pandi kirik musta ja löödi 28.jaanuarist 1725.a. kuni järgmise aasta 28.jaanuarini iga päev kell 12 kirikukella. Selle tasuks määrati kihelkonnast 9 tündrit vilja.
Selsamal aastal neli nädalat enne jõuluid andis õpetaja kantslist teada, et Kolmekuninga päevast peale kirikus uued lauluraamatud (Koddo ja Kirgo Ramat, trükitud Saksamaal Halle linnas) tarvitusele tulevad ja neid tema käest 34 kop. eest saada võib (vanad maksnud 80 kop.). Nimetatud pühal lauldigi uutest raamatutest ja see läks pikka lauldes üsna hästi, sest siis võisivad ka need kaasa laulda, kes lugeda ei mõistnud.
1726.a. ehitati õpetajale uued loomalaudad, tööd tegivad venelased ja saivad 11 kop. päevas, üks soomlane sai 80 kop. nädalas ja kihelkonnast olivad neli meest, kuid need ei tunnud tööd.
Sell aastal sai meie kirik kaks suuremat kingitust: Anna Elisabeth Baranoffi poolt 200 taalrit ja Dorothea Wartmanni poolt ka 200 taalrit.
Rahva hariduse tõstmiseks on õpetaja Wrede vist ihu ja hingega tööd teinud ja teda igate pidi edendada katsunud. 1728.a. arvab ta selles töös juba nii kaugel olevat, et ta leeri ainult lugedaoskajaid lapsi lubab vastu võtta. Paar aastat varemalt õpetanud keegi vene viskal (Fiscal), kes külas kortelis olnud, lapsi lugema ja , olgugi et ta ise ainult mõned sõnad eesti keelt mõistnud, viinud ta neid päris heaste edasi. Hinno Tenno Jüri ja Kangru Gustavi tütred saanud lugemise üsna selgeks.
9.septembril 1729.a. olla Kölli Jüri ja Limoka Mart tee peal kedagi Soome naist varguse pärast peksnud ja teda sinnasamasse jätnud. Kaks Koila meest, kes palgi koormatega mööda läinud, pannud naise koorma otsa, aga, et nad ise joobnud olnud, lasknud naise maha kukkuda. Et naine mõne päeva eest Tuha kõrtsis venelaste käest peksa saanud ja nüüd terve öö külma ja vihma käes olnud, leitud ta teisel hommikul tee ääres surnult. Mõlemad peksjad põgenenud aga ära. Kuberneri käsu peale antud siis igasse külasse teada, et kui niisuguseid mehi näha on, neid kohe kinni võtta. Jõuluks ilmunud mehed ise koju, kust neid siis ka kohtu kätte toimetati. Et kihelkonna kohtul, kus nende asi arutusel oli, võimalik polnud selgeks teha, kas naine nende peksmise, või kukkumise ja külma tagajärgedesse suri, mõisteti kummalegi 40 paari vitsu. Otsus saadeti kahel pühapäeval pärast jumalateenistust kiriku juures täide.
Üleüldse on karistused vanal ajal õige karedad olnud. Nii pidanud kuuenda käsu vastu eksijad 4 taalrit trahvi maksma ja pärast altari ees avalikult oma pattu kahetsema ja andeksandmist paluma; pole aga keegi tahtnud altari ette minna, kohustatud teda veel ühe taalri maksma. Laulatamise ajal pidanud eksinud pruut omale tanu pähe panema, ehk ühe taalri maksma. Leitenant Gustav von Rosenthal maksnud selle eest 62 taalrit 40 kop., et ta oma täditütre naiseks võtnud. Purjus oleku pärast kirikus maksnud Prometi Mart 1 taalri. Lammassaare Jaani trahvitud sõimamise pärast 1 taalri 40 kop. ja Siuko Hanso riidlemise pärast 2 taalriga. Üks Peningi kilter (Amtmann) löönud 15.aprillil 1744.a. kiriku juures ühte talupoega ja maksnud selle eest 5 taalrit trahvi. Võeraste inimeste vastuvõtmise pärast maksnud keegi ka 5 taalrit. Nagu surnute registrist näha, on kõik, kes kaua aega laual pole käinud, viina, ehk muidu ülekohtust surma surnud, ilma lauluta ja ilma kellata kiriku taha maetud. Ühe rätsepa naisele Kehrast, kes kurja elu elanud ja 9 aastat laual polnud käinud, tehtud haud kiriku taha juba enne tema surma valmis; kui aga naine pärast ümberpööras, maeti ta õigesse kohta.
1730.a. oli esimene kiriku konvent õp.Wrede ajal koos. Otsustest oleks siin iseäranis kahte nimetada: ühtki talupoega ei tohi ilma mõisasakstele teatamata kiriku juures karistada ja õpetaja saab nüüd igast talust ühe tööpäeva.
Sellesama aasta 10.jaanuaril suri köster Jürgen Bergmann, kes 19 aastat 4 kuud Harju-Jaanis ametis oli. Tema asemele valiti Tallinnast ühe töömehe poeg Kristoffer.
1733.a. ehitati uus köstri- ja koolimaja.
1734.a. asutati ka küladesse esimesed koolid ja nimelt Kaersusse, Perilasse, Waso, Keskveresse ja Tõhelkivile. Koolmeistrid olivad Raasiku mõisa omaniku kindrali proua von Bohni poolt, kes neis külades ühe mehe mõisa tööst priiks jättis ja kooli pidama pani. Õpetaja käis sagedaste neid koolisid vaatamas ja laskis koolmeistrid pühapäivil oma juure tulla, et neile tarvilisi juhatusi anda. Sel eeskujul asutati pärast ka Kehra, Soodla ja Pirso küladesse koolid.
1735.a. parandati kirikut; torni katus, kust tuul juba paari aasta eest tüki ära kiskunud, tehti uuesti; põrand kaevati ½ küünart sügavamale ja tehti laudadest, altari ette jäi veel kivi põrand; aknad ja pingid, muist ka seljatagusega – saivad uued. Käärkamber tehti poole suuremaks ja uks tehti sealt läbi seina kohe kantslisse. Terve töö võtnud õpetaja oma vastutuse peale. Ehituse jaoks antud kihelkonnast kõik materjal ja 4 taalrit adra pealt, mis (4x70=) 280 taalrit välja teeb; moonaks antud iga adra pealt: 1 külimit rukkid, 1 k. odre ja 1
k. humalaid, 3 naela leiba, 3 naela võid, 6 toopi erneid ja 1 toop soola. Kui sellest midagi pidi üle jääma, antud õpetajale luba seda omal pidada, kui aga puudu jääb, siis pangu ta omalt poolt juure. Altari tegemiseks ja kantsli ilustamiseks korjatud kihelkonnast 150 taalrit.
Ilmade kohta on õp.Wrede ka mõned märkused oma kroonikasse teinud. 1.novembril 1726.a. olnud nii kange torm, et merevesi 4 sülda kaldale uhutud. 12.detsembril 1727.a. müristanud veel kõvaste. 1728.a. olnud paljas talv, lund tulnud ainult jõulust märtsini. 1730.a. olnud samuti vähe lund ja külm kevade; loomatoidu ja vee puudus lasknud ennast tugevaste tunda. Sellesama aasta 1.juunil kell ½ 11 päeval nähtud päikese ümber kaht suurt rõngast, mis rahva seas palju hirmu sünnitanud. Wrede arvab selle kohta, et õhus määratu hulk rahet ja vett olnud, kust päikese kiired tagsi põrganud ja vikerkaare karva rõngaid sünnitanud. 5.juunil olnud kange torm ja külm, mis kõik taimed ja rohu ära võtnud. 22.augustil 1737.a. olnud kange pikne, mille sarnast vanematest inimestest keegi ei mäleta, terve ilm olnud nagu tuld täis. Wrede tänab selle eest Jumalat ja loodab, et kange pikne sel aastal laialt möllava rinnahaiguse idud ära hävitab.
Õpetaja Wrede väsimata töö ja hool ei ole ka mitte kahe silma vahele jäänud.
1742.a. kutsuti ta Tallinna Oleviste kiriku peale ja ühes sellega ka Eestimaa kindral-superintendentiks. Harju-Jaani kogudusele kinkis ta ära minnes kõik maksud, mis tal siit veel saada olid ja rahva hariduse tõstmiseks annetas veel 400 taalri 80 kop. suuruse kapitali, mille igaaastased protsendid ta koolmeistri ülalpidamiseks määras.
Harju-Jaani valiti nüüd superintendent Wrede vend Carl Christian Wrede. 1746.a. on aga siin jälle uus õpetaja Johann Bidberg ametisse seatud. Kui kaua Carl Wrede siin töötanud, ehk kuhu ta läinud, seda kroonika ei nimeta.
Õp.Heinrich Wrede eeskujul annetas Raasiku mõisa omanik lesk kindrali proua von Bohn 1746,a, meie ja Jõelähtme kihelkonnale suurema kingituse. Seitse aastat varem ilmus esimene Eesti keele Piibel, mille trükkimiseks kindral von Bohn 3900 rubla oli laenanud (Kampmann, Eesti kirj.,lk.212). suurem osa sellest võlast on ta pärast kingitusena maha kustutanud ja ühe osa Piiblitest, nimelt 1091, Harju-Jaani ja teist niipalju Jõelähtmesse selle tingimusega annud, et need mitte kallimalt, kui 55 kop. tükk saaks rahvale ära müüdud ja kokku raha (55k.x1091=600.05r.) protsentidega üks tubli koolmeister üleval peetud ja vaesema lastele raamatuid ostetud. – Praegu on Wrede ja Bohni kapitalid mõlemad ühes ja selle igaaastase kasudega on leeri, kooli ja lugemaskäiatele lastele raamatuid muretsenud.
Umbes selsamal ajal on Raasiku mõis uue omaniku von Löwensterni kätte läinud, kelle ettepanekul konvent 1745.a. otsuseks tegi köstri- ja koolimaja Lubjaahju ja Tammiku vahele viia ja selle koha eest mõisale 4 taalrit aastas renti maksta. Et see koht aga kirikust liig kaugel, 3 versta on, pööranud kirikueestseisja Stael von Holstein Anijalt von Löwensterni poole palvega, köstrimaja vansse kohta jätta, saanud aga vastuseks, et majad ära viidagu ja 1.jaanuaril 1756.a. renti hakatagu maksma. Seda renti makstakse täna päevani, 4 taalrit=3 rubla 20 kop. kahjuks pole eelpool nimetatud konvendi protokoll alale jäänud, kust näha võiks, mis sarnasele üleviimisele põhjust andis. Õp.Felicius kirjutab aga pärast rahva jutu järele, et selleaegne Kambi valitseja õpetajaga vastamisi olnud ja , et viimast kiusata, toimetanud köstri kaugemale.
1749.a. valitud uus köster. Õp.Bidberg tema nime ei nimeta, ei ka vana saatusest midagi teata.
Kirikumehe kohuseid täitnud ennemalt õpetaja sulased. Nüüd tehtud otsuseks ka kirikumeest võtta, kui kusagilt saama peaks; siinsed mõisad pole aga oma meestest kedagi priiks lubanud. Õpetajale lubatud kaks sulast ja tüdrukut pidada.
1762.a. parandatud õpetaja elumaja, mille heaks 1 rubla adra pealt lubatud.
1767.a. ehitati kirikule uus torn. Torni nuppu pandud mõned selleaegsed rahad tulevapõlve lastele mälestuseks.
Õp.Bidbergi hädalise tervise pärast võeti temale õp.Johann Heinrich Felicius 1770.a. abiks. Palgaks lubati Feliciusele, peale prii ülalpidamise, 150 rubla aastas. Järgmisel aastal lahkus Bidberg ametist täiesti ja Felicius sai tema koha peale. Majapidamise sisseseadmiseks kinkis konvent temale 150 rubla ja katsus ka muidu palgaolusid natukene parandada: iga adra pealt saab nüüd kaks tööpäeva, ühe jala ja teise hobusega, ja iga kuue adra pealt ühe sulase ehk tüdruku ja kui maksud mitte jõuluks ära pole toodud, siis lubas konvent need sisse nõuda.
1773.a. ehitati uus 9 sülla pikkune ja 5 sülla laiune köstri- ja koolimaja. Ehitusesse läinud 397 palki, 108 lauda, 319 koormat kive, 80 vakka lupja ja 158 vakka liiva ja 98 rubla 48 kop. raha. Kihelkonnast olnud 20 töölist ja Promolki Jaan olnud meistriks.
14.märtsil 1773.a. andis Valitsev Senat ringkirjal teada, et rahva tervise eest hoolitsemise pärast edespidi enam kirikusse matta ei tohi ja matmise paigad vähemalt 300 sülda elumajadest eemal peavad olema. Selle käsu põhjal oli 15.aprillil konvendi koosolek. Et surnuaia jaoks kuskilt passilikku kohta pole leitud, lubanud Kambi mõisa omanik kirikueestseisja ja patronat Assessor von Löwenstern köstri ja Mägise kõrtsi vahelt põllult 40 sülla pikkuse ja 30 sülla laiuse maatüki 150 rubla eest surnuaiaks müüa. Sellest rahast lubanud von Löwenstern poole oma kanda võtta ja teise poole kirikule kinkida. Ei tea aga mis põhjusel pärast ülemalt poolt luba paluti kiriku juure saksa surnutele kabelit ehitada ja, et seal ligidal peale õpetaja maja ühtki elumaja ei ole, vana surnuaeda edasi tarvitada. Vastus oli jaatav ja nii jäi uue surnuaia plaan ainult plaaniks.
1777.a. saanud nimetatud surnuaia kabel valmis. Pealmine ehitus olnud 8 sülda ja 2 jalga pikk ja 2 sülda 2 jalga lai ja surnukeldrid 10 jalga sügavad, õhu puhastamise jaoks tehtud müüride sisse õhutorud. Kabelis olnud neli matmise paika: I mõisnikkudele, II kihelkonnas elavate sakslastele, III kihelkonna õpetajatele ja IV talupoegade kiriku vöörmündritele. Ehitus läinud peale toore materiali 109 rubla 11 kop. maksma.
Õpetaja elumaja, mis 1676-1685.a. puust ehitatud, oli aja jooksul õige viletsaks jäänud. 1779.a. otsustas kiriku konvent uut kivist elumaja õpetajale ehitada. Maja ehitus anti Pikavere mõisa omaniku von Baranoffi kätte, kes ta nelja aasta jooksul oma töölistega õppinud saksa meistri juhatusel valmis pidi tegema. Kihelkonnast lubati temale selleks 1566 rubla, mis neljal tähtajal pidi ära maksetama; 90 kubik sülda paekive, 90 koormat lupja ja niisama palju liiva, aampalgid, sarikad ja, kui maja juba nii kaugel, et seal vähemalt ühes otsas võib sees elada, ka vana maja tarvitada. Kolme aasta pärast oli maja valmis ja 16.detsembril 1782.a. õnnistati ta sisse. Ülejäänud materjalist ja vanast majast ehitati uus tõlla ja vankri kuur ja parandati teisi kõrvalhooneid.
Üleüldse rahvalugemise järele oli 1779.a. sügisel Harju-Jaani kihelkonnas 3886 inimest: 1996 meeste- ja 1890 naesterahvast.
Kuidas koolidega pärast agara õpetaja Wrede ja Raasiku mõisa omaniku von Bohni siit lahkumist lugu läks, ei ole selleaegsed kroonika kirjutajad oma kohuseks arvanud meile teateid jätta. Arvata aga võib, et nende peale suurt rõhku ei pandud ja nad rahuliselt surmale suikusivad, sest õp.Felicius asub jälle uuesti koolide asutamise juurde, kuna õp.Wrede ajal ometi juba pea igas vallas oma kool oli. Esimesena asutas nüüd rüütlite peamees Stael von Holstein Anijale Pirso külasse kooli. Jõulu ajal 1782.a. manitseb Felicius ümberkaudu rahvast, et nad kohe peale pühasid oma lapsed köstri juurde kooli saadaksivad. Neile aga, kes kaugemal elavad, andis ta teada, et igaüks, kes talve jooksul 10 last lugema, paluma ja katekismust tundma õpetab ja neid pärast Ülestõusmise pühi kirikusse avalikule katsumisele saadab, Wrede ja Bohni kapitalist 5 rubla vaevatasu saab. 1787.a. kirjutab õpetaja rõõmsal toonil, et ka Kehras, Peningil ja Perilas külakoolmeistrid on. Ka lahkeid andjaid leidub jälle, kes rahva valgustamiseks ohvrid toovad; 1770.a. annab Gustav Friedrich von Adelberg 150 rubla ja järgmisel aastal veel 150 rubla; 1776.a. annab Major Benkendorf ka selleks otstarbeks 150 rubla; 1782.a. kingib maanõunik von Baranoff 550 rubla ja mõned aastad hiljem on kellegi poolt veel 70 rubla antud.
6.jaanuaril 1782.a. andis õpetaja kantslist teada, et Wallingi Hans Raasikult, kes varguse pärast kinni oli, ära põgenenud ja manitses rahvast, teda mitte varjata. See kurjategija, kes Kambi mõisa aidas käis, müüdi karistusemajast Venemaale. Sellesama aasta 13.märtsil sai Hinno Tenno sulane Rein Tõhelkivilt enesetapmise katse pärast 30 paari vitsu.
1784.a. möllas kihelkonnas rõuge haigus, millesse ligi 50 last ära suri.
16.novembril 1785.a. saanud Kehrast Andrese Jaagu kasvandik Ado, 14-aastane poisikene, kuuendamast käsust üleastumise pärast 20 kimbu lastevitsadega karistada ja tema peremehele tehtud kohuseks poissi köstri juure kooli panna; mõisaherra müünud aga poisi Venemaale.
Lapse tapmise pärast saanud keegi Alavere valla inimene Mal kolmel pühapäeval pärast jumalateenistust vitsadega karistatud ja siis Siberisse saadetud.
7.septembril 1793.a. oli Vene ja Türgi rahutegemise puhul pidulik jumalateenistus.
Kirikukellad, mis juba kauaaegse pruukimise järele ära kulunud ja kõlbmatud, võeti 22.juulil 1791.a. tornist maha. Järgmisel päeval pandi uus, 17 leisika 2 naela raskune kell ülesse. See kell oli 1790.a. ühe teise kiriku tarvis valatud, aga polnud sinna ära viidud. Vanadest kelladest valati meie kirikule teine kell, mis 34 leisikid 12 naela kaalus. See pandi 9.oktobril 1791.a. ülesse. Mõlemad kellad tulivad ühes ülespanemise kuludega, peale vana vase, 476 rubla 63 kop. maksma.
1792-1793.a. tehti surnuaiale uus 5 jala kõrgune ja 2 ½ jala laiune müür ümber. Müüri pikkus tuli 120 ½ sülda ja 6 jalga. Et kiriku ümbrusele kenamat välimust anda, viidi vankri kuur, mis just surnuaia ääres oli, karjaaia juure. Selle töö juhatuse eest sai Palgi kõrtsmik Hans kihelkonnast 5 rubla.
Järgmisel aastal aeti kiriku põranda all olevad surnud kinni., tehti surnuaiale uued väravad ja kirikuliste hobuste tarvis seati õue peale postid ja latid ülesse.
5.septembril 1793.a. sündis Kiviloos kohutav mõrtsukatöö. Selle mõisa omanik Christian Friedrich von Handwig lasti jalutuskäigul viie pauguga maha. Laskja oli Kiviloo kingsepa Jaagu poeg Joosep, 22 aastane noormees. Tema sai 15-aastaselt püssiluku varguse pärast mõisa õues karistada ja kandis sellest ajast herra von Handwigi peale viha. Mõrtsukale mõisteti 40 paari vitsu, kirikunoomitusele ja Siberisse. Vitsakaristust anti talle kahel pühapäeval kiriku juures ja kolmandal seal, kus ta mõrtsuka töö korda saatis. Seal põletati talle ka tähed W O R naha sisse.
1794.a. ehitati köstrile ja 1798.a. õpetajale uued loomalaudad.
25.septembril maeti köster Christian Friedrich Wichmann maha, kes siin 15 aastad köstriks olnud. Tema järeltulijaks valiti kadunu vendCarl Gustav Wichmann.
1.jaanuaril 1805.a. maeti Sambolt Laane Gustavi poja Jüri jätised maha, keda hundid teel Haljava külast koju minnes ära murdsivad. 29.jaanuaril sündis samasugune õnnetus 13-aastase Paenorme kõrtsi Jaani kasvandiku Hansuga. Tema tahtnud kõrtsist mõni sada sammu eemale sauna ema juure minna, kui teel tulnud hundid kallale. Kisa peale jooksnud inimesed küll kohe kokku ja ajanud kurjategijad minema, poissi pole nad suutnud aga enam peasta. Nagu manitsuseks lisab õp.Felicius nende õnnetuste kirjeldusele soovituse juure, et püssisõbrad rohkem kiskjaid hävitaks.
1806.a. läks Kose Uuesmõisas talupoegade mäss lahti, millepärast kuberneri ringkirjaline manitsus rahvale ette loeti, et kui kellegile ülekohut peaks tehtama, teatud ülemusele sellest kaevata tuleb, mitte aga oma võimuga kättemaksma hakata.
Vene-Rootsi sõja puhul loeti kirikus keiserlik manifest ette, milles kõiki riigi raja kaitsemiseks üleskutsuti.
7.juunil 1807.a. pandi vabadik (Wabbat-Kerl) Siim ametlikult Christoph von Baranoffi käsul ja juuresolekul Peningi koolmeistriks ja talukohtunikule ja mõisa kärner Jürile tehti kohuseks selle järele vaadata, et veikesed lapsed ka suvel koolis käiksid.
1809.a. parandati kiriku katust, mis juba nii vilets oli, et käärkambri lagi sisse sadanud vihma ja lume läbi ära mädanenud oli ja kiriku võlv selle all kannatas. Tööd juhatas üks venelane.
1810.a. paneb õp.Felicius kiriku konvendile ette, omale abilist valida, kelleks ta oma poega Johann Heinrich Felicius’t soovitab. Ligi 40-aastase hoolsa ja väsimata töö järele tohib vana õpetaja, kes ka vahepeal Ida-Harjumaa praustiks saanud, omale puhkust lubada. Tema ajal on koguduse elu, mis tema kahe eelkäija ajal nagu soiku kippus jääma, uut hoogu ja jõudu saanud. Selleaegsed kiriku raamatud, mis suure hoole ja püsivusega on kirjutatud, annavad veel tänapäev meile selle mehe tööst ja tegevusest selget tunnistust. Oma pojaga, keda konvent ühel healel abiõpetajaks valib ja temale siinse õpetaja koha kindlustab, töötab vana praust veel 9 aastat, kuni surm ta silmad 8.detsembril 1819.a. 77 aasta vanaduses igaveste kinni surub.
Abiõpetaja Felicius hakkab oma kiriku kroonikaga 1811.a. peale. Nagu Wrede omal ajal, kirjutab ka tema kõik külade ja kohtade nimed ülesse ja kirjeldab kirikut ja õpetaja maja selles seisukorras, kuidas nad tema siiatuleku ajal olivad.
Tähtsam küsimus, mis sel ajal päevakorral oli, oli surnuaia küsimus. Surnuaed oli ju ammugi veikeseks jäänud ja mitu korda läbi maetud, nii et enam ühtegi hauda teha ei saadud, kust mitte terved surnud poleks välja tulnud. Küll oli kiriku konventidel selle üle räägitud ja vöörmündritega nõu peetud, aga aastad ja aastakümned läksivad mööda, ilma et uut matmise paika oleks leitud. Maatükk, mis kord Kambi mõisa põllult lubati, ei arvatud selleks sünnis olevat ja nii oli lugu ka mõne teise maalapikesega, kuhu surnuaeda kavatseti. Alles 1820.a., kui häda kõige suurem, tuldi hea nõu peale, vanale aiale kirikumõisa põllust tüki maad juure võtta ja õpetajale selle eest iga aasta tasu maksta. Selleks korjati kihelkonnast 1000 rubla banko suurune kapital, mille protsendid nimetatud tasuks määrati. Järgmisel aastal saadi selleks ka ülemalt poolt luba ja 30.aprillil 1822.a. õnnistati uus surnuaed sisse.
Kirikukellad, mis vast 1791.a. ülesse pandi, olivad halva ümberkäimise pärast juba kõlbmatud. 11.aprillil 1816.a. võeti nad meister Malmbergi juhatusel tornist maha ja viidi ümbervalamisele. Juunikuus olivad uued kellad juba valmis. Üks kaalus neist 39 leisikid 18 naela ja teine 15 leisikid 14 naela. Maksma läksivad nad 1606 rubla 90 kop.
Köster Alexander Wichmann valiti 1817.a. kihelkonna määkleriks ja määrati temale selle eest iga adra pealt leisik heinu (köstril omal heinamaad ei ole). 1820.a. võtab Wichmann ennast hädalise tervise pärast ametist lahti. Tema järeltulijaks valiti 12.mail 1820.a. viiest konvendi ette ilmunud kandidadist kingsepp Carl Ludvig Holm. Temale lubati kihelkonnast see kord 4 toopi odra seemet ja põllutöö abi anda. Kihelkonna määkleriks aga valiti raamatupidaja Wiedemann Retlast, kellele selle eest iga adra pealt 50 kop. määrati.
1819.a. sai meie kirik archidekti Stark’i juhatusel kaunis põhjalikult parandatud. Paranduseks andis põhjust kiriku võlvi tekkinud pragu. Üks väljast poolt ärapudenenud sein sai nii kõrgelt ja laialt, kui kiriku torn, jalapaksuse kaitsemüüriga kindlustatud, uued uste ja akende piidad seinte sisse kinni müüritud, kirik seest ja väljast valgendatud, käärkamber korda seatud, koda uuesti ehitatud ja katus uuesti laotud. Töö juhatuse ja ümbervaatuse eest sai herra Stark 900 rubla ja sõidu kuludeks 100 rubla. Ehituse ajal kukkus kantsli katus sisse ja vigastas seda mitmest kohast. Selle parandamiseks ja teise kohta ülesseadmiseks määrati konvendi poolt 25 rubla. Järgmisel aastal saivad õpetaja elumaja ja köstri rehi korraldatud.
1818.a. annetas Raasiku mõisa omanik von Löwenstern kirikuvaeste heaks 200 rubla, mille protsentidega neile iga Hermani päeval süüa pidi antama.
Nagu õpetaja aastaaruandest näha, on tema isa ajal küladesse asutatud koolid jälle hingusele läinud. Ainult köstri kool suudab ennast üleval pidada. Viimast reviderib õpetaja kaks korda aastas ja on laste edasi jõudmisega täiesti rahul. Iseäranis rõhku paneb õpetaja koduse õpetuse peale ja käib igal talvel külades lapsi loetamas. Siin leiab ta aga puuduliku edasi jõudmist. Üksi vennaste koguduse liikmetega jääb ta rahule, sest et need oma lapsi suure hoole ja usinusega õpetavad. Oma jutlustest ja õpetustest ütleb Felicius vähe tulu nägema, kuna vargused vägise võimust võtta. Põhjust selleks leiab ta maa-rahva juures vaesuses ja viletsas maapolitsei korralduses. Kord, kui praust temale selle üle märkuse teeb, et tema talupoegade koguduse korjandus liig väikene on, kaebab ta, et teda kui karjast kesk kõrbenud laant olla saadetud.
Põllupidajana on Felicius kaunis edasipüüdja mees olnud ja kirikumõisa sissetulekuid igatepidi suurendada katsunud. Põllud jagab ta mitmesse väljadesse ja seab kümne aasta pikkused tabelid selle üle kokku, mis vili iga aasta kuhugi tuleb, et kui vahest mõni teine õpetaja siia tuleb, kes põllutööd temast vähem tunneb, siis sellessamas korras põldu edasi võiks pidada. Juba 1817.a. muretsenud ta omale veikese viljapeksu masina, mille eest ta 525 rubla maksnud.
1825.a. parandati köstri elumaja.
1826.a. otsustas kiriku konvent Jaani päeval mitte enam kogudusele viina osta, vaid iga laualkäija toogu ise oma ohvri. Sell suvel oli suur vee puudus; kari käis Palgi jõel joomas. Et tiigid kuivad olivad, laskis õpetaja sealt 400 koormat muda põllule vedada.
1827-1828.a. ehitati kirikumõis ümber. Et sell ajal seal võimata elada oli, läks õpetaja Raasiku mõisa kodukooliõpetajaks, oma majapidamist köstri hoolde usaldades.
1831.a. surivad meie kihelkonnas 8 inimest kolerasse.
1839.a. lubas Raasiku ja Kambi mõisade omanik proua von Löwenstern vanad köstri maad kirikule tagasi kinkida ja pani konvendile ette sinna majad peale ehitada. Konvent ei võtnud aga kingitust kohe vastu, kuna proua von Löwenstern selle pärast ära ütles.
Et õp.Felicius juba pikemat aega jooksva haigust põdes, mille läbi ka ameti talitused sagedaste täitmata jäivad, palus ta konventi abiõpetajat võtta, kes ka pärast tema surma siia koha peale jääks. Konvent leidis palve põhjendatud olevat ja valis 1845.a. siia Ruhno õp.Erich William Wladimir Danielson’i.
Õpetaja Danielsoniga astume ajajärku, millest vanemad inimesed veel jutustada teavad. Kiriku kroonikast leiame aga õige pisut, mis meile selleaegist elu ja olu suudaks silma ette maalida. Kõigest mõned leheküljed näeme kroonikas Danielsoni kirja!
1845.a. andis Raasiku mõisa omanik Graf von Sievers 9 vakamaa suuruse uue surnuaia, mille keskpaigas üks vakamaa mõisnikude matmise kohaks määrati. Terve aia eest makseti von Sieversile 1 rubla iga kihelkonna adra pealt. Selle raha lubas herra von Sievers kiriku heaks tarvitada. 4.augustil 1846.a. õnnistas Jüri õpetaja praust Schwalbe uue aia pidulikult sisse ja sellsamal päeval maeti sinna esimene surnu: Anijalt Wainu Nigula tütar Liiso.
Et kirik juba kitsaks kippus jääma, tehti sinna 1849.a. wäär (koor). Ka põrandad ja käärkamber saivad seekord parandatud.
1851.a. tehti kiriku juurest surnuaiale kivi tee.
1853.a. võeti kiriku hooned tulekassasse üles.
Sellsamal aastal ostsivad Stael von Holstein ja von Löwenstern surnukabeli, kuhu nende omaksed olivad maetud, kirikult 300 rubla eest ära. Selle rahaga ehitati uude surnuaeda kabel.
14.oktobril 1854.a. toodi Harju-Jaani kirikusse esimene orel. Mänguriist oli Tartus Kesler’I juures tehtud ja maksis 625 rubla.
1856.a. tehti kirikule uus katus.
1.juulil 1860.a. hakati uut kirikut ehitama. Terve ehituse kohta pole Danielson meile rohkem mälestusi jätnud, kui et kiriku müüri sisse plekk karp müüritud, kuhu mõned selleaegsed rahad ja kiri ehituse hakatuse üle pandud.
Kolme ja poole aasta pärast sai kirik valmis. 8.septembril 1863.a. peeti vanas kirikus, peale selle kui orel ja muist pinka uude kirikusse viidi, viimist korda jumalateenistust. Jutlus oli Kal.5,25.ja pihtikõne Matt.11,28.üle.
Uue kiriku ehitamiseks andsivad mõisnikud 9972 rubla 65 kop. raha ja materiali 3180 rubla väärtuses, vallad andsivad 700 rubla raha ja vedasivad materiali, mis raha peale arvates 4000 rubla välja tegi. Kokku tuli kirik siis 17852 rubla 65 kop. maksma.
13.oktobril 1863.a. oli pidulik kiriku õnnistamine. Juba vara hommikul tuli rahvast, halva tee ja pilves ilma peale vaatamata, ligidalt ja kaugelt kokku. Päeva peale muutus ilm õnneks ilusamaks. Rahvas kogus esiteks vana kiriku juure. Kiriku kojas oli laud, kus peal altari rist, õhtusöömaaja riistad, piibel ja käsiraamat olivad. Laua taga seisis kohalik õpetaja. Esiteks lauldi mõni salm, mille järele õpetaja lühikese lahkumise kõne pidas ja nüüd hakkas määratu rahvarühm kella helina saatel uue kiriku poole minema. Kõige eel läksivad kiriku vöörmündrid; siis patronadi poeg Graf Sievers, kes altariristi kandis; selle järele kindral-superintendent, Juuru õp.praust Berg ja Kose õp.Hörschelmann; neile järgnesivad kohalik õpetaja, Jüri õp.Luther ja Kuusalu õp.Kentmann. õpetajad kandsivad õhtusöömaaja riistasid. Vaimulikkude järele läksivad mõlemad kirikueestseisjad: von Baranoff Peningilt ja von Baggohuwudt Perilast ja ehituse ülevaataja parun Ungern-Sternberg, Ida-Harjumaa Ülem kirikueestseisuseameti president maanõunik parun Taube ja teised võerad ja koguduse liikmed, keda tähtis päev oli kokku kutsunud. Lauldes liikus suur rahvahulk edasi. Uue kiriku juure jõudes, mille ümbrus veikeste kuusekestega kaunistatud oli, astus Graf Sievers kõige enne ristiga kiriku trepile, temale järgnesivad õpetajad. Lahtise taeva all pidas praust Berg lühikese kõne ja palve. Siis andis ehituse ülevaataja parun Ungern-Sternberg kiriku võtme superintendenti kätte, kes sõnadega: “Issand õnnistagu meie väljaminemist ja sissetulemist” ukse avas. Kirikusse astudes teretas sissetulijaid vägev koorilaul. Liigutavalt tungisivad laulu helid südamesse ja nii mitmelgi mehel hiilgasivad rõõmupisarad silmis. Elavalt tundsivad siin kõik Issanda ligiolemist. – Lauljad olivad Tallinnast Toompea Vaestekooli kasvandikud, kes oma kooliõpetaja juhatusel seda tähtist päeva ülendama olivad tulnud. (See oli vist esimene koorilaul Harju Jaanis.) – Superintendent läks altarisse, võttis Graf Sieversi käest risti ja seadis selle altari peale; teised õpetajad jäivad altari ette seisma. Vahepeal oli kirik rahvast täis tulnud, kuna muist ruumi puudusel välja pidivad jäema. Nüüd peeti lühikene õnnistamise kõne ja õnnistati altarit ja kantslit, millele keisri palve järgnes; lõpuks ütles iga õpetaja ühe kohase salmi. Peale selle oli harilik jumalateenistus, esiteks Eesti ja siis Saksa keeles. Eesti keele teenistust pidasivad õpetajad Luther ja Danielson ja Saksa keele – Kentmann ja Hörschelmann. Kirikust välja minnes kõlasivad jälle rõõmustavad laulu helid. …
Pärast kiriklikku talitusi oli kohalikude mõisnike poolt võerastele õpetaja majas pidulik lõunasöök, kus siis lauakõnesid peeti ja vaimustavalt “ta elagu” kõlada lasti. Kirikuvöörmündrid ja vallatalitajad saivad teises toas lõunat.
1864.a. kinkis von Baranoff Peningilt meie kihelkonna õpetajate leskede heaks 1000-rubla suuruse kapitali. Selsamal aastal lahutati vana kirik ära.
1866.a. ehitati uus kivist köstrimaja ja kautati kirikuteedelt kõik väravad ära.
1867-1868.a. olivad näljaaastad. Nagu teisedki õpetajad, jagas ka õp.Danielson armastuse andidega muretsetud jahu ja tangu vaesematele inimestele väikese töö eest välja. Kolm Perila naist aga, kes vast lõunaajal tööle tulnud, nõudnud õhtul täie päeva palka ja kui õpetaja seda neile mitte pole annud, läinud nad ähvardades minema. Järgmisel pühapäeval tulnud nad kiriku ukse juures õpetaja kallale ja tahtnud tal kuue seljast ära kiskuda. Teiste vahele segamise pärast pole nad seda küll saanud. Õpetaja aga sestsaadik enam kirikusse ei läinud ja palus ennast ametist vabastada.
1869.a. valiti uueks õpetajaks Alfred Konstantin Magnus Christoph, sündinud Haapsalus 1838.a. nagu tema eelkäija, pole ka tema oma ligi 40-aastase ametis oleku ajast palju mälestusi jätnud. Ainult 17 kroonika leheküljel näeme meie Christophi kirja.
Varsti pärast kiriku valmis saamist, on seal kohe mõned parandused ja muudatused ette võetud. 1864.a. ehitati kantsel, mis enne altari kohal müüri küljes oli, oma praegusesse kohta. Et kiriku lagi ilma tugedeta ja ainult välimiste müüride peal kandis, hakkas ta vajuma ja kardeti sissekukkumist.
1872.a. pandi laele 12 posti tugedeks alla, mis kiriku kolme jaosse jaotavad ja koguni teist ehituse stiili meele tuletavad. Selle aasta talvel kinkis Graf Sievers uue altari pildi, mis ristilöödud Õnnistegijat kujutab ja Peterburist prohvessor Molleri töö on.
1876.a. tehti torni katus uuesti. Enne oli iga torni nurga peal veel üks väikene torn, nagu Tallinna Oleviste kirikulgi on; nüüd sai ta oma praeguse kuju.
Talvel 1874-1875.a. läks kirikukell katki. Järgmisel aastal valati see Tallinnas meister Jürgensi juures ümber ja pandi novembri kuus ülesse. Kell kannab pealkirja “Au olgo Jumalale kõrges.1876” ja kaalub 18 puuda. Maksma läks ta 180 rub. Teine kell muretseti 1899.a. Eesti ja Saksa koguduste ühisel jõul; ka kaks kontserti pandi selle heaks toime. See kell valati Gatschinas, kaalub 25 puuda ja kannab pealkirja “Raho kuulutago sino heal 1899”.
1872.a. ehitati vana kiriku asemele leerituba. Ennemalt peeti leeri õpetaja majas.
1874.a. asutati köstri juure kihelkonna kool. Kuidas lugu endise köstri kooliga ja õp.Feliciuse ajal uuesti avatud külakoolidega oli, ei ole meil teada. Vististe puhkasivad nad ju ammugi surma und. Meie praegused vallakoolid on elule tõusnud: Anijal ja Kehras 1850.a., Perilas ja Haljavas 1865.a., Pikaveres 1868.a.,Raasikul ja Peningil 1868.a.
1879.a. oli kirikumõisas põhjalik remont; need toad, kus enne uut leerituba kubjas ja leerilapsed elasivad, saivad nüüd õpetaja eluruumide külge võetud ja korda seatud.
1883.a. pühitseti usuisa dr. Martin Lutheruse 400-aastast sünnipäeva. Igal pool kirikutes oli pidulik jumalateenistus. Mõisates seisis sel päeval töö ja peeti pidusid, kus rahvale mõisasakste poolt kehakinnitust anti. Ka kirikumõisas oli kiriku vöörmündritele, vallavanematele, kooliõpetajatele ja kirikuvaestele pidulik sööma aeg. Kiriku korjandus, mis abikassa heaks läks, oli sel päeval 71 rubla.
1886.a. käisivad meie kirikus vargad ja viisivad suure hõbetatud altariristi, kahed küünlajalad ja kirikukastist umbes 9 rubla raha ära. Rist ja küünlajalad leiti pärast kuskilt heinamaalt ülesse, kuhu vargad neid, nende vähesest väärtusest aru saades, maha olivad jätnud.
Umbes üheksandamal aastakümne teisel poolel puhusivad mitmesugused tuuled üle meie maa ja sünnitasivad laineid nii hästi usu, kui ka poliitika elus. Ei jäänud ka Harju-Jaani kihelkond neist puutumata. Sagedasti kurdab õp. Christoph, et teised usud meie kirikut lõhestavad ja sotsialne ja politikaline taevas meie peakohal ikka mustemaks minna. Oma arvamist vabalt avaldades, leidsivad tema vastased põhjust talle auku kaevata. Administrativlisel teel mõisteti Christoph 1888.a. märtsist kuni järgmise aasta märtsini Astrahani kubermangu. Muidugi oli see vaimliselt, kui ka aineliselt raske hoop, kuid oma sõprade lahkel toetusel ja abil oli aasta pea möödas ja rõõmsa meelega astub ta 20.aprillil 1889.a. jälle oma koguduse keskele.
1890.a. ehitati meie palvemaja uuesti. Materiali andsivad selleks kohalikud mõisnikud, kuna ehituse kulud vendade oma kanda jäivad.
Keiser Nikolai II kroonimise mälestuseks kinkisivad mõisnikud 1896.a. uue kolmekümneharulise kroonlühtri. Maksma läks see 150 rubla.
Õpetajate leskede ja vaestelaste kassa suurendamiseks kinkis Grahvi preili Elise von Sievers 1898.a. 300 rubla. (Ennemalt oli ta 500 rubla kinkinud.)
1904.aastaga kaob õp.Christophi käekiri kroonikast ja tema järeltulija teatab, et väsinud töötegija 25.jaanuaril 1905.a. igavesele puhkusele läinud. Rahu tema põrmule!
Uueks õpetajaks valiti Teschkovo õp.Georg Steinfeldt. Tema töö ja tegevus, püüded ja sihid on vist igal ühel veel elavalt meeles. Tema väsimata hoolel sai meie kirik omale uue ajakohasema oreli. Uus mänguriist läks ühes koori laiendamisega 1881 rubla+117 rub.77kop.maksma. Raha tuli osalt kontsertidest, basarist ja vabatahtlistest annetest kokku, milleks õp.Steinfeldtil iseäraline osavus ja hea tahtmine oli kaasa töötada ja teisi asjale vaimustada. Tema õhutusel tärkasivad Harju-Jaanis Hariduse ja Põllumeeste seltsid, laulu- ja pasunakoorid elule. Raamatukogu, mis õp. Steinfeldt asutanud, kinkis ta oma äramineku puhul Hariduse seltsile.
1906.a. võttis köster Carl Gustav Reinwald ennast vanuse pärast ametist lahti. Köstrite kohta leiame kroonikas liiga vähe teateid ja sagedaste on neid koguni nimetamata jäetud. Viimane köster, kelle nime me sealt leiame, on Carl Ludvig Holm. Õp.Feliciuse aastaaruannetest näeme, et ta oma ametis ja koolipidamises hoolas ja tubli mees olnud. Millal, ehk mis pärast ta siit lahkus, ei ole teada. Pärast teda olnud siin nagu rahvas teab, Magnus Muslin (Muselin) köstriks. Muslini järele sai T.G.Reinwald siia koha. Köstri ameti kõrval pidas ta esiotsa ka kihelkonna kooli, kuid ainelistel põhjustel pidi ta oma tööd sellel põllul lõpetama. Viis aastat pärast ametist lahkumist 30.jaanuaril 1912.a. suikus T.G.Reinwald viimasele unele. Järgmine köster oli viimase vennapoeg Anton Reinwald, kes ennemalt Pikaveres kooliõpetajaks ja nüüd Kuusalus Leesi abikiriku peal köster-kooliõpetajaks oli.
Niihästi õp.Steinfeldti, kui ka köster Reinwaldi siin olek oli lühikene, kõigest viis aastat. 1910.a. lõpul läks õp.Steinfeldt Narva Peetri koguduse peale ja 1911.a. algul sai köster Reinwald omale Keilasse uue koha. Harju-Jaani valiti nüüd õpetajaks Arnold Küssner Tallinnast ja köstriksGustav Sandberg, kes senini Orenburis sellesama ameti peal oli.

Sisestatud: 22.03.2012.

Üldinfo


1860. aastatel ehitati või ümberehitati-laiendati Eestis palju pühakodasid – kokku kuusteist. Aga ei varem ega hiljem pole niipalju kirikuid valmis saanud kui 1863. aasta sügisel. Siis pühitseti Jumala teenimise pühadeks paikadeks: 22. septembril (ukj. 4. oktoobril) Piirsalu kirik, 13. oktoobril (ukj. 25. oktoobril) – Harju-Jaani, 27. oktoobril (ukj. 9. novembril) – Kärdla Johannese ja Mustjala.Anna kirik (ühel ja samal päeval!). 15. augustil (ukj. 27. augustil) oli Narva lähedal pühitsetud Meriküla abikirik (hävinud) Ka Tudulinna puukiriku ümberehitus lõpetati 1863, kuid selle täpne pühitsemispäev on mulle kahjuks teadmata

150 aasta eest ilmus ajalehe Perno Postimees 30. oktoobri ja 6. novembri numbris Harju – Jaani Ristija Johannese uue kiriku pühitsemist 13. (ukj. 25.) oktoobril 1863. aastal kirjeldav artikkel. Avaldame selle sisuka ja sugugi mitte üksnes ajalooväärtusliku loo nüüdisaegsele lugejale mõnevõrra suupärasemaks mugandatuna. Kirjatüki autor on teadmata.

Uue kiriku sisseõnnistamisest

Üks seesugune päev ei ole mitte üks igapäine päev, vaid üks harv asi, seepärast on ta siis ka üks väga kallis ja armas rõõmupäev, mitte ükspäinis seal, kus seda pühitsetakse, vaid kõigile ristikogudustele, sest meie oleme ju kõik üks ihu Jeesuse Kristuses ja Pühakiri ütleb: “Kui üks liige rõõmustab, siis rõõmustavad kõik“, seepärast ütlen ühes püha Paulusega: „Olge rõõmsad, ma ütlen: olge rõõmsad!“ Jälle on üks uus ja kena pühakoda valmis saanud, kus seda kallist taevamannat kõigile näljastele jagatakse. Kuulge ja lugege ise, mida üks aus Harju sõber sest sisseõnnistamisest kirjutab:

Armas Postimees! Nimetasid hiljuti omas lehes uut Harju – Jaani kirikut, tema ehitamise kulgu ja tema pühitsemist. Neist asjust tahan nüüd sulle teada anda, mis oma pauna võiksid pista ja rahvale kuulutada. Sest ma arvan, et Harju – Jaani koguduse rõõm ei tohi varjule jääda kahe ehk kolme koguduse rajadesse, vaid sest peab rõõmu saama kogu armsa Eesti rahvale ehk eriti kõigile, kes meie usku on, oleme ju üks ihu ja teise liikme rõõmust võtavad teised südamlikus armastuses ka osa; veelgi, kui näeme uut pühakoda ehitatud ja pühitsetud olema, siis tunneme sest jälle, et Jumal tahab veel helde olla ja meie juurde jääda. Aga tunneme ka, et tema rahvas veel tahab teda teenida ja ses ajalikus elus muret kanda oma hinge eest. Jumalale anname siis tänu ja kiitust! Ja Jaani koguduse rahvas ütleb meiega: tänu Jumalale! Küll nemad on maitsta saanud, et kogudusel lagund kirikuga on seesama vilets lugu, kui pererahval lagund toaga: juba mõni hea aasta olid mures, kauaks vana ehitus veel kestab, ja mitu korda pidid Jumalat teenides teist peavarju nõudma, sest et kirikut, mis pealegi ammu liig kitsas oli ega tahtnud enam rahvahulka vastu võtta, vahel toestati ja parandati.

Küll võib sest 500 aastat ehk enam olla, kui endist kirikut ehitati, sest enam kui sada aastat enne õige usu ülesvõtmist on ta kõige vähemalt seisnud. Hauakivi kiriku pörandas ja vana kell tornis, mis 50 aasta eest lõhki läks ja ümber valati, kandsid 1400 aasta numbrit; ka on mõne Rooma usu preestri nimi, kes seal ennemuiste altari pealt viirukit suitsetas ja võõras keeles palveid luges, meil veel teada. Sest võib siis iga mees arvata, et hoone, mis nii mitme põlve rahvast oli näinud, viimaks ka ise pidi tunnistajaks jääma, et nii kui inimene muld on, nõnda ka tema kätetöö. See peab omal ajal ära lõppema ja tuleb siis tema asemele uus Jumala koda, mis inimese käsi jälle ehitab, kuni viimaks Jumal annab taevas aset ja koda, mis igavesti jääb.1

Harju-Jaani kogudus hakkas uut kirikut ehitama aastal 1860 jaanikuus2 ja lõpetas nüüd sügisel. Kirik on väga ilus näha ja kõrge koha peale ehitatud. Peale selle on tema torn 145 jalga kõrge, ja paistab kaugele, nõnda et need, kes maanteed mööda Tallinnast Jõelähtme poole lähevad, kullatud risti ta otsas võivad näha. Seest on kirik väga valge, sest kummalgi pool on seitse suurt akent; ka ruumist ei ole puudu, ta on 7 sülda lai ja peale 16 sülda pikk, et arvata küll 12 ehk 13 sada inimest peaks vastu võtma, kellest muist orelikoori peal paika leiab. Ei ole kirikus posti ega sammast, mis meid keelaks ümberringi kõike nägema, vaid, kus keegi istubki, ikka temal selge nägemine. Kaks asja on aga, mis seal nagu võõrad ehk uued silma ette tulevad: kantsli koht ja kiriku lagi. Kantsel seisab otse altari üle keskkoha seina küljes ja on meie arvates liig kõrge; aga siiski on jutlus, mis sealt öeldakse, igal pool selgesti kuulda3. Kiriku lagi on suur puust tehtud võlv, teisest seinast teise, missugust kusagil pole näha olnud; ta on uus asi ja sest see võib tulla, et mõni seda tahab põlata; ometi ta ei olegi näotu, vaid kui silm temaga enam harjub, siis näeb, et ta ilu poolest pole laita; kas tugevuse poolest on niisama hea, noh seda peab /lagi/ ise näitama, kui kauemini seisab4. Kellad tornis ja kiriku orel on vanad5, nõndasamuti kaks vask kroonlühtrit; kolmanda krooni altari pool otsas on Soomemaa konsul G. Fr. v. Böningh Tallinnast kinkinud ja nagu kuulsime, on ta lubanud veel kaks niisugust kirikule anda6.

Uue kiriku tarvis andnud Raasiku ja Kambi härra krahv Sievers7 7 vakka maad oma põllust selle kaubaga, et teised kihelkonna mõisnikud selle krundi eest pidid maksma 270 rubla hõbedas. Aga selle hinna on ta kohe kinkinud uuele kirikule, et nüüd selle rahaga mõnda, mis veel kiriku iluks tarvis läheb, võiks muretseda. Meie arvates oleks tarvis altarit pildiga ehtida – seda ei olnud veel näha8. Kulu on üleüldse suur olnud, et küll hoolega püütud asjata kulu eest hoida. Maksud langenud enamasti mõisnikkude peale, sest need andnud selget raha ehituse tarvis 10000 rubla ja mõni sada peale, lisaks veel puud ja muu tarvidus, mis 3000 rubla väärt arvatud.

Talupoegade hooleks jäi, et oma poolt tööd aitasid edasi saada selleläbi, et hobuse- ja jalapäevi tegid. Rahamaksmist pole nende peale mitte pandud, aga kui mõni tahtnud tööpäeva eest maksta, siis pole keeldud. Kui kõik maakoguduse tööpäevad raha järgi ules arvame, siis teevad 4700 rubla välja, nõnda et viimaks üleüldse uue kiriku hinnaks võime nimetada ligi 18000 rubla hõbedas.

Siit näeme siis: suur töö oli kätte võetud, aga Jumal on aidanud seda lõpetada; suur vaev ja kulu oli kanda, aga see on suurt rõõmu sünnitanud: Jumala koda on valmis. Armastus Jumala vastu on seda korda saatnud, aga ka mitmelt poolt armastus ligimeste vastu; sellepärast loodame, et Jaani kogudus, kui uuest kirikust sisse ja välja läheb, kui seal Jumalat teenib, siis ka ei unusta, oma mõisnikkudele nende armastuse töö pärast Jumala käest õnnistamist paluda, et tema neile tasuks rohkesti, ja selle ilmaliku vara eest, mis nad ära andnud, nende südamesse paneks taeva vara.

Seda ja muud pidime paluma 13. oktoobri k. p. See oli Jaani kogudusele rõõmupäevaks, siis uut kirikut pühitseti Jumala kojaks.

Et küll ilm sel päeval kaunis käre ja tee väga paha oli, ometi tuli sinna palju rahvast kokku, mitte üksi neid, kelle omaks kirik pidi jääma, vaid ka võõraid, ja kõikide silmist olid nagu lugeda Taaveti sõnad (Laul 122): „Ma rõõmustan nende pärast, kes mulle ütlevad: lähme Jehoova kotta!“

Jumalat kiitma kauni lauluga olid ka lauljad linnast tulnud: Toompea vaestekooli lapsed ühe koolmeistriga, kes enne Jädiveres kooli oli pidanud, ja veel mitu noort Eesti meest, kes isekeskis lauluseltsi asutanud ja ammu tunda saanud, et laulmine on Jumala and tema auks. Peame tänuga tunnistama, et nemad sel päeval rohkesti aitasid kuuljate südameid rõõmustada, otsekui isegi vist lauldes rõõmustasid.

Esmalt läksime koguduse lauluga vana kiriku juurde, kuhu pea määratu rahva hulk kogus. Kiriku vöörmündrid käisid eel, nende järel kiriku patrooni, Raasiku härra9 asemel tema vanem poeg; see kandis käes suurt risti Kristuse kujuga, hõbedast tehtud ja ülekullatud, mis isa õndsa abikaasa mälestuseks sel päeval kinkinud, et uue kiriku altari ehteks pidi saama. Siis tuli Tallinnamaa piiskop, kindral-super/inten/tent Schultz10 ja temaga selle maakonna praost11, Jaani kiriku oma öpetaja, Danielsson12 nimi, kes Soomest pärit, ja teised naaberkoguduste õpetajad; siis kiriku vöörmündrihärrad, Penningbilt ja Perilast, teised mõisavanemad ja nende palutud võõrad. Eel ja taga käis maakogudus. Et enam ei usaldatud vana kiriku sisse minna, siis kõik jäid ukse ette seisma, kus ristimise vaagen ja altarisakramendi pühad riistad laua peal äraviijaid ootasid. Seal tuletas koguduse õpetaja rahvale meelde, palju armu ja heldust Jumal nii mitu sada aastat ja nii mitmele tuhandele hingele vanas kirikus jaganud ja manitses selle eest teda nüüd tänama. Tänupalve ühendas siis kõikide südamed ja see oli meie Jumalaga jätmine selle paigaga. Veel lauldi salm ja siis kõik silmad pöörasid rõõmuga uue kiriku poole, kust kellad nüüd hakkasid hüüdma, otsekui ütleksid: „Tulge, sest kõik on siin valmis!“

Kirikuõpetajad võtsid pühad riistad laua pealt, ja ära läksime sealt; vana pidi maha jääma. Lauldes tõstsime jälle häält ja – Issanda rist meie ees – läksime uue kiriku juurde, kus torni alla ukse ette seisma jäime, enne sisseminemist veel südant Jumala sõnaga pühitsema. Juuru praost13 pidas seal kõnet ja juhatas kogudust tähele panema, kuidas uus kirik neile Jumala armastuse ja armu uueks märgiks oleks, et sellepärast ka oma Jumalat peaksid armastama, ja pühas kojas seda teed tundma õppima, mis taeva saadab, nenda kui kiriku torngi juhatab taeva poole – siis saaksid omal ajal näha, et Jumal oma rahvale taeva uksed lahti teeb, nagu seal nüüd kiriku uks on lahti tehtud neile, kes Issandat tulnud kummardama. „Aamen“ kostsid kõik südamed ja mitmel oli vesi silmis. Jah, Issand seisis sel tunnil südame uste ees ja koputas, ja kes kuulis, tegi temale lahti. Kui kõne oli peetud, astus Anija härra14, kelle õlade peal enamasti ehitamise mure ja talitamine olnud, ette ja andis kiriku võtme piiskopi kätte ja möni silmapilk oli vaikus, et keegi ei liikunud. Piiskop aga sirutas käe võtmega taeva poole, hüüdis siis: „Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!“, keeras ukse lahti ja astus sisse. Uus Jumala koda hakkas meid vastu võtma.

Juba lauljad olid koori peal ees ja niipea kui uksed lahti said, täitis nelja häälega kiituse laul püha paika ja oli neile, kes sisse tulid kui teretamine ülevalt, nenda et minu süda mõtles: „Küll võib õnnis rõõm neil olla, kes taeva templisse saavad, sest siin maa peal antakse seda juba nii rohkesti!“

Pea oli kirik pungil täis, aga veel palju rahvast pidi ukse taha jääma. Lauldi nüüd esimene koguduse laul sel paigal, siis piiskop hakkas pühakoda pühitsema. Jaakobi lugu Peetelis, kus ta nägi redeli peal Jehoovat ja inglite hulka, see oli kõne aluseks. Kuidas Jaakob teinud seal, nenda peab kogudus tegema uues kirikus (1. Moos. 28, 16 – 17): Peab teadma, et Jumal on seal oma armu ja auga elamas, et ta taevast tuleb sinna oma rahvast õnnistama, aga et sealt ka palved ja õhkamised tõusevad taeva poole. Kartuse väärt olgu see püha koda, ärgu keegi seda teotagu kurja kombe ja salaliku südamega; mis palve koda see on, ärgu seda tehtagu kaubamajaks ehk röövliauguks, vaid saagu seal Jumalat teenitud tões ja vaimus, et Jumala õnnistamine sealt välja läheb kui veejõgi kõik pered ja majad täitma, et kõik tunda saaksid, et püha koda on kõiges maailmas taeva värav, mis vaevatud hinged rahusse kutsub.

Nõnda, sedamööda, kuidas meie meeles seisnud, manitses piiskop, ja siis ristitähega pühitses ja õnnistas kogu kirikuhoonet, ja iseäranis veel kantslit ja altarit, langes viimaks kõige kogudusega põlvili ja tegi palvet. Pärast seda lugesid teised õpetajad, kes ka altaris seisid, teine teise järel pühakirja tunnistuse sõnad ja koorilaul andis seepeale jälle vastust – Issand oli tõesti kesk meie seas. Oh et hinged tema ligiolemist seal ikka saaksid maitsta!

Kui kirik oli pühitsetud, siis Jumala teenistus peeti nenda kui muilgi pühapäevil, ja koguduse õpetaja tegi jutlust selle päeva kalli evangeeliumi üle. Pärast seda läks maakoguduse suurem hulk koju Jumalat tänades, aga muist jäi veel kohale, sest pea hakkas teine teenistus saksa keeles. Uuesti tunnistas piiskop Issanda heldust ja juhatas saksa kogudust ka selle juure, kelle käest tuleb kõik Maa and ja manitses apostli sõnaga (1. Peetr. 2, 5) ennast üles ehitada vaimulikuks templiks. Viimseks lõpetuseks olid, nagu hakatuseski, koori laulud.

Kui kirikust välja tulime, hakkas juba pimedaks minema, päev oli veerenud; aga meie olime rõõmsad, sest Issand oli rohkesti meie hingi toitnud oma sõnaga ja meile õnnist päeva andnud, mis nagu õige tähtpäev meie meelest ei pea minema. Nüüd olid kiriku- ja mõisavanemad ka muretsenud, et ihudki oma õigust pidid saama. Eraldi lauas sõid kirikuvöörmündrid, kihelkonna kohtumehed ja talitajad ja linna koolilapsed. Teine laud oli kaetud kirikuõpetaja toas, sinna istusid üheskoos maha kihelkonna mõisavanemad, mõni ka teisest kihelkonnast, kirikuõpetajad, ennenimetatud koolmeister, kes sel päeval ka laulumeistriks olnud, ja teised laulusõbrad linnast. Söömaajal oli näha, et mis süda täis on, seda räägib suu: südame rõõmu tunnistasid iga mehe kõned; mitu head ja tarka sõna, mis seal räägiti, tehku Jumal tõeks! Keisrihärra oli esimene keda meelde tuletati, et Jumal temale annaks tervist ja kõike head. Nõnda ka sooviti sedasama uuele piiskopile, kiriku ehitajatele, kirikuvanematele ja õpetajale. Mis meile aga iseäranis rõõmuks oli, oli see, et mõisavanemad ka kihelkonna talurahvale kõigest südamest õnne ja head soovisid ja küll tunnistasid, et muud ei nõua, kui et Jumal annaks kõigile, ülemale ja alamale üht meelt ja üht nõu tõsises vennaarmastuses. Mis siis selle juurde muud öelda kui: jah see sündigu nõnda! Issand ühendagu saksa- ja eestirahva südamed, nenda kui need ühendatud on ühes usus ja lootuses ühe Õnnistegija – Jeesuse Kristuse – peale!“

Toimetaja märkused:

1 Vana kirik lammutati 1864; aastast 1996 on kirikuase tähistatud mälestusmärgiga

2 Kiriku projekt, mille koostas Preisist pärit ehitusmeister Friedrich Wilhelm Alisch, on Ajalooarhiivis alles

3 Algselt altari kohal paiknenud kantsli jälg on koori idaseinal aimatav tänini; 1864 pandi kantsel paika praegusesse asukohta

4 Kirikulagi ei pidanud siiski vastu ja varisemisohu tõttu toestati kuue paari sammastega 1872

5 Praegu tornis olevad kaks suuremat kella on aastast 1899, vaid kolmas kell on vana (arvatavasti 17. sajandist). Vanast kirikust üle toodud oreli oli ehitanud Ernst Kessler Tartus 1854; selle pilli vilesid on ka praeguses, August Terkmanni poolt 1909 valmistatud pillis

6 Vana kiriku kroonlühtritest on alles Perna lesk Kadri poolt kingitud lühter 1749. aastast; konsul Böningi kingitud kroonlühtrit võib näha Johann Naha joonisel 1938. aastast ja samuti mõnel vanemal fotol. Lühtri leidis kristallripatsid kaotanud kujul käärkambri põranda alt õpetaja Harry – Johannes Rein ja korraldas selle taaskasutusele võtmise käärkambri kroonlühtrina. Soome kaubandusvolinik Tallinnas, konsul Gustaf Fredrik Böning (von Böningh) (1790 – 1866), Tallinna soome-rootsi Mihkli koguduse liige, aitas ehitada Naissaare puukirikut, 1859 kinkis kristallripatsitega laelühtri ja altaripildi „Kristus Ketsemani aias“ Ruhnu puukirikule

7 Krahv Carl Eduard von Sievers (1795 – 1873), kreisikohtunik, Raasiku ja Kambi mõisnik (aastast 1843)

8 Altaripildi „Kristus ristil“ (kunstnik Otto Friedrich von Moeller) kinkis krahv Carl Eduard von Sievers 1872

9 Krahv Sieversi

10 Ernst Wilhelm Woldemar Schultz (1813 – 1887), Eestimaa kindralsuperintendent 1863 – 1887

11 Ida-Harju praost Johann Georg Berg

12 Erik William Wladimir Danielsson (1814 – 1882) – ordineeriti Soomes Turus 1839, Harju-Jaani koguduse õpetaja 1845-1869, misjärel lahkus tagasi Soome. Õpetaja Danielssoni puhul tahaks välja tuua kirikulooliselt huvipakkuva seose: esimene tema poolt Eestis teenitud kogudus oli Ruhnus (Saaremaa praostkonna vikaarina a. 1842). 1996. aastal asus samasse teenima senine Harju-Jaani kauaaegne õpetaja Harry – Johannes Rein. Mõlemad vaimulikud on kirikuehitajad: õpetaja Danielssoni ajal valmis Harju-Jaani uus kirik, õpetaja Harry – Johannes Rein taastas pühakojana Ruhnu vana puukiriku

13 Johann Georg Berg (1817 – 1878), Juuru koguduse õpetaja, Ida – Harju praost 1863 – 1873

14 Anija, Alavere ja Pikva mõisnik parun Constantin August Ungern-Sternberg (1813 – 1889), kirikueestseisja, oli olnud kirikuehituse ülevaatajaks; tema kehtestas 1848 Anija mõisa nime (Annia) varasema Hannijoggi asemele

Ilmunud: 6. november 2013 Nr 44/45 Eesti kirik

Sisestatud: 06.11.2013.