Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend
Mälestise registri number 21530
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 17.03.1999
Registreeritud 17.03.1999
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 30.04.19

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Militaarkompleks, Militaarhoone, Varjend, Ehitiste liigid, Militaarhoone, Varjend, Eluvarjend, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Ajastu tüüpiline ja silmapaistev kindlusrajatiste süsteem ümber Tallinna, tähtis lüli Peterburi kaitsesüsteemis.

Sisestatud: 26.02.2004.

Mälestise kirjeldus


Fassadi pikkus on 41m, ristlõikeliste mõõtmetega 9x6m. Betoonlagi oli 2,5m paksune, sama kõrged olid ka all asuvad siseruumid. Fassaadi ette on lõhatud kahelt poolt kaldteena laskuv süvend, kust pääses uste juurde. Betoonkehandit kaitseb pealt veekindel kiht, mis koosnes tõrvapapist, asfaldis, kõige peal muld ja muru. Fassaadi märgumise vältimiseks paigutati selle ülaossa plekist pikk sadeveevari. Varjend lasus süvendis ja kerkis erandlikult maapinnast veidi kõrgemale (tavaliselt oli süvendi servani). Süvendi ja betoonkehandi vahe oli täidetud puistematerjaliga, mille väljavarisemise takistamiseks ehitati fassaadiküljele kivimüürid. Sissepääs oli ehitatud põhimõttel, mis välistas mürsukildude sattumise siseruumidesse. Aknapiidad fassaadiküljel olid rauast. Lael korstnaavad. Siseruumide paigutusel valitses põhimõte, et rinde pool kulges piki varjendit koridori, kust uksed avanesid "tubadesse" ja väljapääsude juurde. Varjend oli kanaliseeritud. Uksepiidad olid rauast, uksed tehti samuti raudplaatidest. Siselaed toetusid külg külje kõrval asetsevatele sirgetele või kaarjatele raudtaladele. Koridorist suundus käik ühendustunnelisse.

Sisestatud: 26.02.2004.

Mälestise asukoha kirjeldus


Alus asub praegusest Rae teest (endisest Tartu mnt – Rae mõisa
ühendusteest) umbes 160 m kaugusel ja Raeküla teest (endisest
raudteetammist) umbes 120 m kaugusel. Varjend on osaliselt kaetud
samblike, sammalde ja taimestikuga, ääres kasvab üksikuid puid.
Varjendi tagaküljel olev kaarjas süvend on täis prahti ja taimestikku.
Ümbritsev maa on olnud põllunduslikus kasutuses, seetõttu puudub
suurem varjav haljastus. Ümbruskonnas olnud kaevikud ei ole praegu
maapinnal eristatavad. Positsiooni raudteeharult (Raeküla teelt)
varjendini viinud raudteeharu ei ole praegu maapinnal eristatav

Projektist „Eesti 20. sajandi (1870-1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs”

Sisestatud: 11.02.2014.

Mälestise ajalugu


Rae positsiooni rooduvarjend kuulub III kaitsesektorisse. Kaitsepositsiooni projekt kinnitati 23.08.1916. Rae positsiooni rooduvarjend oli tugevaim ühtsesse süsteemi koosnevast 3 osalisest varjendist, mis võisid arendada koostööd kuid vajadusel jätkata vastupanu iseseisvalt.
Varjend oli ümbritsetud ühisest kaevikuvööndist, koosnededes omakorda neljast kaitsepunktist. Positsioonile nähti ette 15 suurt betoonvarjendit, kõik omavahel tunnelitega ühendatud. Sel moel võis ühest kohast teise liikuda kaitstult ja kiiresti. Kuid valmis ainult üks rooduvarjend välismõõtmetega 9 x 41m. Tunnelite tegemiseni ei jõutud. Säilinud on ka kindlustatud punkti servadele rajatud kaevikuvööndi osi ühes väikeste, osalt purustatud betoonvarjenditega.

Sisestatud: 26.02.2004.

Mälestise ajalugu


ehitatud Peeter Suure Merekindluse peapositsiooni lõunasektori
maarinde III sektori Rae positsiooni kaitseks;
- kuulus 10. kindlustatud gruppi ja arvatavasti selle grupi
vastupanupunkti “V”;
- arvatavasti kuulus Rae positsiooni mehitanud teadmata polku;
- oli kavandatud ühe roodu (kompanii; umbes 120 meest) jaoks;
- ehitatud 1916. aastal

Projektist „Eesti 20. sajandi (1870-1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs”

Sisestatud: 11.02.2014.

Üldinfo


20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemist - patareid Kotlandi saarel ja selle vahetus läheduses (Suomenlinna). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904-1905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaa Keisririigil oma riigikaitsekavad ülevaatama. Jaapanlaste edu tagas tõsiasi - kaitseehitised asusid kaitstavale objektile liiga lähedal. Kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus. Ja uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz arendas energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi tsaar Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava.
Ehitustöid alustati 1911. Paljassaare sõjasadamale pani 1914. aastal nurgakivi viimane Venemaa keiser Nikolai II
Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laeva- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid, sõjasadam, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu[1]. Ehitamise käigus tekkisid võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslike probleeme, mis hiljem Eesti vabariigil tuli ära klaarida.[6]. Maa- ja mererinde projekteerijate vahelise nõrga koostöö tõttu toimunud valearvestute tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3 - 7 km kaugemale:
• I kaitsesektor seniselt Viti – Kodasema joonelt üle Türisalu – Humala joonele;
• II kaitsesektor seniselt Hüüru – Pääsküla – Männiku – Raudalu joonelt üle Vääna-Posti/ Keila – Alliku – Pääsküla – Tammemäe – Saku – Sausti-Nõmme joonele ning sealt hiljem veel Sausti mõisa – Kurna/ Veneküla (Kiili) joonele;
• III kaitsesektor Lehmja küla– Rae – Lagedi – Iru – Muuga joonelt üle Kurna/ Veneküla (Kiili) – Lehmja mõisa/ Kautjala – Saha – Kroodi – Uusküla joonele.
Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.
Allikad Heino Gustavson, "Merekindlused Eestis 1914-1940", Olion, 1993
Mati Õun, "Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918-1940", Tammiskilp, 2001

Sisestatud: 22.03.2012.