Mälestise tunnus

Oluliste ajaloosündmustega seotud ehitis. Militaararhitektuuri ilmekas ja hästi säilinud näide. Rannapatarei kui arhitektuurilise ansambli lahutamatu osa.

Kirjeldus

Umbes kaks meetrit üle maapinna ulatuv ristkülikukujuline kahe sissepääsuavaga raudbetoonist varjend. Kõrge pinnaveetaseme tõttu peaaegu laeni veega täidetud. Betoon on bituumeniga kaetud, aga pinnasega katmine on jäänud pooleli, ainult tagantküljest viib ehitise laele pinnasest kaldtee.

Ajalugu

Tohvri (ka Sõru või Hindu) patarei nr. 44 IV-130/50

Esineb kirjanduses enamasti Tohvri patarei nime all, harva ka Sõru patareina. Eesti Meremuuseumi teaduri ja allveelaeva "Lembit" komandöri Vladimir Koppelmanni andmetel alustati patarei ehitustega juunis 1940. Üks relv võeti maha ja viidi Heltermaale 3. septembril 1941. Teine relv lasti õhku 12. oktoobril 1941. Riia harrastusajaloolase Juri Melkonovi raamatus on patarei nr.44 komandörina nimetatud vanemleitnant Katajev ja õhkulaskjana seersant Popov (ohverdas ennast koos patarei ühe suurtükiga).

Patarei nr.44 pidi tulema insener-tehniliselt identne Tahkuna patarei nr.26-ga (neli 130 mm suurtükki laskekaugusega 25,4 km), aeg tegi aga oma korrektiivid, sest viimaste aastate väliuurimised lubavad järeldada, et nr.44 ei jõutud valmis ehitada. Ilmselt saadi paika vaid kaks kahurit ja needki pooleliolevatesse kahuriõuedesse-varjenditesse. Ei jõutud paigaldada isegi mürsulifte, millega oleks saanud varjenditest laskemoona ette anda, rääkimata täiskomplekssusest rauduste ja keskkütte ning ventilatsiooniseadmetega. Laskemoonaladusid ei jõutud samuti ehitada. Nii tuleb kahtlusega suhtuda ka nõukogude ajalookirjanduses väidetavasse vilkasse lahingutegevusse.

Neli kahuriõue koos varjenditega paiknevad kahe paarina, paaride vahe ca 60 m, suurtükiõuede vahe ca 40 m.
Arvatavalt olid laskekõlblikud ainult kaks esimest relva, millest üks viidi Heltermaale. Kolmanda ja neljanda relva rajatised on täiesti pooleli, miski ei näita, et seal oleks kunagi kahurid olnud. Teise relva varjend õhiti ilmselt koos laskemoonaga, sest purustused on väga võimsad, ehkki kahuriõu on jälgitav.

Tagapool on suurema raudbetoonrajatise vett täis pooleliolev alus - võimalik, et hoopis peale sõda rajatud. Selle taha jäävad veereservuaar ja elektrijaam, veel kaugemal kaevumaja, mis kindlasti peale sõda rajatud. Piki kommunikatsioonitrassi edasi liikudes jõuame vett täis suure raudbetoonpunkri juurde, mis oma mõõtudelt ja ehituselt vastab Tahkunas olevale elektrijaamale-majutuspunkrile. Tohvripoolses teeotsas leidub kaks kuulipildujadotti, mille juurde peaks kolmandana kuuluma ka I MS patarei taha rajatud dott. Pärast sõda võeti patarei uuesti kasutusele. Vladimir Koppelmann annab numbrita patarei andmeteks III-127/38 laskekaugusega 15,5 km, võimalik, et oli tegemist mingi liikurpatareiga, ehkki sarnase kaliibriga suurtükke ei ole ülimahukas raamatus "Entsiklopedija Otetsestvennoi Artilleerii" mainitud. Patarei oli kasutusel 1944-1955.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi ulatus

Vaata lisa 1. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid.

Kaitsevööndi ulatus

Vaata lisa 1. mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid.