Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Esimese Maailmasõja patarei nr. 39 kahurialus 1
Mälestise registri number 23487
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 19.10.1999
Registreeritud 26.10.1999
X-koordinaat 419943.57
Y-koordinaat 6550279.01
Mälestise vana number -
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 17.04.19

Menetleja: Hiiumaa nõunik, Katrin Koit

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Militaarkompleks, Militaarrajatis, Kahurialus, Ehitiste liigid, Rajatis, Militaarrajatis, Kahurialus, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Ajaloo oluliste sündmustega seotud rajatis.

Sisestatud: 30.09.2005.

Mälestise kirjeldus


Suurtükialused rajati luiteorgu kahe paarina - suurtükkide vahekaugus 64 m, paaride vahe 111 m. Tornide alused on valatud betoonist, läbimõõt 15 m, sügavus 4 m. Vundamendi ülaosa on kooniline, läbimõõduga 6,5 m ja sellel paiknevad 3,2 m läbimõõduga ringis 30 kinnituspolti.

Sisestatud: 30.09.2005.

Mälestise ajalugu


3. juuni - oktoober 1917.
Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni lõunatiiva moodustasid kolm rannapatareid Eestis (Tahkuna, Lehtma ja Põõsaspea). Tahkuna 305 mm patarei ülesandeks oli eelpositsiooni lõunatiiva julgestamine ja miiniväljade kaitsmine väljatraalimise eest koos 305 mm patareidega Russarö ja Örö saarel.
Patareid ei jõutud lõpuni valmis ehitada. 1916-1917 paigaldati u 1 700 m3 betooni, mis moodustas 12% kogumahust. 1917. a. juunis monteeriti kahurid alustele ja tehti proovilaskmised. Sügisest loeti patarei lahingukorras olevaks. Raudteeühendus Lehtma sadamaga.
Patarei õhiti 20. oktoobril 1917. Allesjäänud osa demonteeriti 1920-ndate aastate algul, suurtükid viidi Aegna saarele.

Sisestatud: 30.09.2005.

Kaitsevööndi ulatus


Vaata lisa 1. mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid

Sisestatud: 27.12.2006.

Meedia


Kindlustustööde plaani väljatöötamist juhtis Balti laevastiku juhataja admiral Nikolai von Essen, väljapaistev vene meresõja spetsialist. Plaani põhieesmärgiks oli muuta vaenlase sisenemine Soome ja Liivi (Riia) lahte võimalikult ebamugavaks ja võimatuks. Selleks kavandati merre miinitõkked ja rannapatareid mandril ja saartel.
I Maailmasõja alguseks oli Balti sõjateatris rajatud 8 miinivälja-suurtukipositsiooni.
Kaitsekava nägi ette järgmisi positsioone:
· Eelpositsioon - Tahkuna - Hanko (Russarö saar)
· Muhu väina positsioon - Sõrvest Kõpuni, ka saarte vastas olev mandri rannik
· Peapositsioon - Tallinn - Porkkala
· Põikpositsioon - Helsingi lähedal saared-neemed
· Varupositsioon - Meriküla - Rankkisaari
· Kroonlinna positsioon
· Ahvenamaa positsioon
Kõigele kokku anti nimetus Vene võimsaima imperaatori järgi - Imperaator Peeter Suure Merekindlus.
Eeldatavalt oleks selline süsteem väljaehitatuna edukalt suutnud vältida dessante Liivi lahes, Eesti läänesaartel, Muhu väinas ja Põhjalahes. Kaitstud oleks olnud Eesti ja Soome rannik Soome lahes, tähtsad sadamad ja peaeesmärk - Peterburi.
Hiiumaal kui eelpositsiooni põhiosal oli mängida erakordset tähtis roll. Ei enne ega pärast pole Hiiumaa sõjaline osatähtsus olnud nõnda suur kui ilmasõdade eel.
1915. a. mai lõpus maabus Hiiumaa lõunarannikul uurimisgrupp ja merekindluse komandant A. Gerassimov otsustas ehitada patareid Soela väina kaitseks, mille strateegiline tähtsus polnud sugugi väiksem kui Muhu väinal. Alguses käskis A. Gerassimov siia üle tuua neli 75 mm suurtükki Suuropi poolsaarelt, Mere neemelt. Et sealsed enam mittevajalikud suurtükid seisid puidust alustel, siis võeti need lihtsalt lahti ja koos palkkeldrite materjaliga toimetati Hiiumaale Emmastesse. See andis võimaluse ära oodata Amuuri monitoridelt võetud 120/50 suurtükkide saabumise.
Nii hakati patareid nr. 34 ehitama Sõru neemele, Tohvri külla. Patarei relvastusse planeeriti küll algselt Armstrongi 120/40 suurtükid, ostetud Jaapanist, aga nende tulek viibis ja otsustati paigaldada 105 mm relvad ristlejalt "Magdeburg", aga ka need olid juba mujal tarvitusel. Patareid nr. 34 katsetati alles 1916. a. alguses.
Kaks rolli ja patareid
Nagu juba nimetatud oli Hiiumaal Peeter Suure Merekindluses täita kaks rolli, sulgeda Soome laht ja Soela väina sissepääs.
I Eelpositsioon - Tahkuna - Hanko
Selle positsiooni lõunatiiva moodustasid kolm rannapatareid, millest kaks paiknesid Hiiumaal: Raske Rannapatarei nr. 39 : IV - 305/52, laskekaugus 152 kaabeltaud s.o 28 km.
Ette olid nähtud raudbetoonist varjenditega alused, kaks diiselelektrijaama, vaatlustorn, komandopunkt, eraldi kuus varjendit, barakid jms.. Patarei ülesandeks oli eesmise kaitseliini lõunatiiva julgestamine ja ulatusliku miinivälja kaitsmine väljatraalimise eest koos eesmise kaitseliini põhjatiivale rajatud patareidega (12"elik 305 mm Russarö ja Örö saartel). Patarei valikul kasutati ära rannikuluited, milledest merepoolsemad varjasid patarei merelt. Ette olid nähtud raudbetoonist varjenditega alused, kaks diiselelektrijaam, vaatlustorn, komandopunkt, eraldi kuus varjendit, barakid jne.
Suurtükialused rajati luiteorgu. Patarei neljast suurtükist kolm asusid ühel joonel, neljas oli 20 m tagapool. Suurtükid paiknesid paaridena, vahekaugusega 30 sülda (63,9 m), paaride vahe oli 110 m. Patarei tulesektor oli 140? ja peamine tulesuund 330? - 340?, tuleulatus raskete mürskudega 140 kaabeltaud (25,6 km).
Suurtükid paiknesid kõrgetes, kerge terassoomusega kaetud nn. pooltornides. Tornide alused valati raudbetoonist, läbimõõduga 15 m ja sügavusega 4m. Raudbetoonvundament toetus omakorda raudkividest laotud müüritisele, paksusega 30-40 cm, mis rajati liivapinnasele. Vundamendi ülaosa oli 60 cm kõrgune tüvikoonus, läbimõõduga alt 7,5 ja ülalt 6,5 m ja selle ülaosas asusid 30 ankrupolti läbimõõduga 60 mm suurtükitorni kinnitamiseks. Poldiringi läbimõõt on 1,5 sülda (3,19 m).
Kogu sellist massiivset rajatist oli vaja selleks, et 12"elik 305 mm läbimõõduga mürske tulistav suurtükk kindlalt paigal püsiks. Suurtükitoru oli 15 m pikk ja kaalus ~50 tonni, mürsk kaalus keskmiselt 450 kg ja laeng 132-156 kg. Ühe sellise lasu maksumus oleks tänases rahas 160 000 krooni.
305/52 laevakahurit, mis projekteeriti 1906. a., otsustati kasutada ka rannapatareides ning 1909. a. toimus projektivõistlus kolme Peterburi tehase: Metalli, Obuhhovi ja Putilovi vahel. 1913 .a. toimus võistlus Peeter Suure merekindluse jaoks ja Metallitehaselt telliti kahetorulised tornpatareid Naissaare ja Aegna jaoks.
21. detsembril anti Peterburi tehasele "Metall" tellimus 12" suurtükkide valmistamiseks Peeter Suure Merekindluse jaoks ja 1916. a. alguses valmis 3 seadet Sankt- Peterburi Admiraliteedi tehases, 4 - Balti Laevehitustehases ja 4 Nikolajevski tehases.
Tahkuna suurtükid valmistas Balti Laevaehitustehas. Vene suurtükitehnika kirjanduses on hinnang nendele seadetel - sõjaaja ersatsseadmed. Ajapuudusel ei jõutud patareid lõpuni valmis ehitada ja 1916-1917 paigaldati u 1700 m³ raudbetooni, elik kogu ettenähtust vaid 12%.
Tahkuna patarei nr. 39 loeti lahinguvalmis olevaks peale proovilaskmisi 3. juuniks 1917. a.
Suurtükipatarei kaitseks oli läheduses õhutõrjepatarei nr. 39a, milles algselt 1916. a. oli kolm 57 mm kahurit, need aga asendati 1917. a. nelja 75 mm õhutõrjesuurtükiga.
Tegeliku sõjategevuse alguseks Hiiumaal oli Tahkuna ja Örö saarte vahele merre lastud u 9000 miini. Hiiumaa vallutamine ei kuulunud tegelikult üldse Saksa algsesse sõjaplaani, aga kui muud operatsioonid õnnestusid, otsustati rünnata ka Hiiumaad. Praktiliselt vallutas Hiiumaa 17. Jalaväerügement 20. oktoobril, vene väed alustasid saarelt lahkumist juba 17. oktoobril ja õhkisid enamiku patareide suurtükkidest.
Kuna patarei nr. 39 ei saanud tulistada lõunasuunda, siis jäigi lahing pidamata ja hulk tööd ja tohutult raha oli kulunud asjata.
Patareid nr. 39 kui Hiiumaa võimsamat ja enam-vähem väljaehitatut I Maailmasõja patareid on seni kõige põhjalikumalt uuritud, nii koostasid 1987. a. Kultuurimälestiste Projekteerimise Instituudi (KRPI) töötajad Mati Kangro ja Guido Põlluveer koostööna väga hea skeemi, mille järgi on ka täna looduses kõik rajatised hästi leitavad. Hiiumaa Muuseum ja Hiiumaa õlleselts "Odratolgus Labyrindis" on korraldanud kohapeal mõned talgupäevad ja puhastanud välja kahurialuse nr. 1, samuti koristanud aluste peal kasvanud puud. Hooldustööd jätkuvad igal aastal.(Urmas Selirand)

"Suured tükid" sõjas (Mati Õun)
Naissaare 305 mm patarei sai valmis 21. septembril 1916 - just I maailmasõja haripunktis. Aegna samakaliibriline patarei sai lahingukorda aasta hiljem.

Vahepeal olid aga valmis saanud veel kaks 305 mm patareid, mida esialgu ei olnud plaaniski - need oli Sõrve ja Tahkuna patareid. Sõja eel venelased Lääne-Eesti saari oluliselt ei kindlustanud, ainult Vormsile ja Kessulaiule pandi mõned patareid. Vene väejuhatus nimelt arvas, et kasutades oma masendavat ülekaalu merel, võtavad sakslased need saared ära niikuinii, kui vaid tahavad. Kuna aga sõjapraktika näitas, et sakslased kasutasid oma laevastikku vaid Põhjamerel võitluses Briti laevastiku, vastu, tekkiski vene väejuhatusel mõte, et vast õnnestub Eesti saaredki enda käes edasi hoida. Algas saarte palavikuline kindlustamine, mille käigus tekkisidki Sõrve ja Tahkuna raskepatareid. Kuna soomustornidega patareide ehitamine võttis aega 3-4 aastat, Saksa laevastiku kallaletung võis aga toimuda iga hetk, seati saartele üles nn. sõjaaegsed ersatspatareid. Nende suurtükkide rauad olid samalaadsed tornpatareide omadega, suurtükid ise aga paiknesid kõrgetel soomuskatteta alustel, mis toetusid betoonkoonustele ja neid ümbritsevatele rõngakujulistele raudteejuppidele.

Sõrve patarei laskekaugus oli 28,7 km, mis jääb just kilomeetrijagu puudu vastasolevast Kuramaa rannast. Tahkuna patarei laskekaugus oli 26,9 km - vahe tuli sellest, et Sõrve kahurite tõstenurk oli 40° ja Tahkuna omadel vaid 30°.

Teatavasti võeti Saare- ja Hiiumaa I maailmasõja käigus 1917. aasta sügisel sakslaste poolt siiski ära. Dessandi kolmandal ja neljandal päeval, 14. ja 15. oktoobril, pidas Sõrve patarei tulevahetust Saksa sõjalaevadega, kuid venelaste Saaremaalt põgenemise käigus jäeti patarei maha ja langes sakslaste kätte. 20. oktoobri paiku said sakslased tervelt kätte ka Tahkuna raskepatarei.

Kui 1918. aasta veebruari lõpul Saksa väed Tallinnale lähenesid, lasksid siit lahkuvad venelased Aegna ja Naissaare patareid õhku. Sama aasta lõpul tuli aga sakslastelgi siitmailt lahkuda. Seejuures lõhuti põhjalikult Sõrve patarei.(Mati Õun)


Patareide betoonalused seisavad kui hallid kohutised liivamägedesse poetatuna. Patareide kaevgi on peagu korras ja raudosi, riismeid, polte jne. vedeleb siin küllaldaselt, kuna suuremad metallosad, mis venelastest jäid purustamata, vottis üle Eesti riigi loomisel riigivaranduste ülevotmise komisjon. Kõige hämmastavam aga on asjaolu, et siin on seisnud juba paarkümmend aastat kasutamata mitu tuhat ruumimeetrit kivikillustikku, kuna aga Hiiumaa teed igatsevad sillutise jarele.
(Hiiu Teataja 4 august 1936)


Sisestatud: 27.12.2006.