Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Mooste mõisa peahoone
Mälestise registri number 23751
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 16.11.1999
Registreeritud 16.11.1999
Mälestise vana number k
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis koolimaja ja söökla (120251087)

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 05.11.18

Inspektor: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Elamu, Peahoone, Ehitiste liigid, Elamu, Mõisaelamu, Peahoone, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Mõisaarhitektuuri silmapaistev näide

Sisestatud: 17.02.2005.

Mälestise kirjeldus


Mooste mõisa härrastemaja ehitati Riia arhitekti A. Reinbergi projekti järgi 1909. Põhiplaanilt H-tähe kujuline tellishoone asub kõrgel soklil, rohkete liigenduste ja katuseakendega, kõrge kiltkivikatusega. Sissesõit paraadlik - kaarduv, kõrge parapeti ja kivist vaasidega. Dekoratiivsust on lisatud lõikuvate katuseviilude, rohkete uukakende, aknaraamistuste, rohkete simside, karniisidega ja palkoniga. Hoone S-osas asub läbi kahe korrruse rõdudega vestibüül. Sisekujunduses on lähtutud juugendist. Saalil on tugevate karniisidega peegelvõlvlagi, selle otsaseinas pottahi. Ruumide kujunduses on kasutatud puitpaneele ja kassettlagesid.( Allikas:Eesti arhitektuur 4, 1999).

Aastail 2000-2004 tehti hoones põhjalik restaureerimine. Paigaldati uus kiltkivikatus ja korrastati hoone siseruumid. Hoones asub Mooste Põhikool.

Sisestatud: 17.02.2005.

Mälestise ajalugu


Mooste mõis sai alguse 16. sajandi lõpul, mil Poola kuningas Stefan Batory läänistas sealse ala Võnnu maakohtunikule Wilhelm Sturtzile. Paljude omanike käest läbi käinud mõis siirdus 18. sajandil von Münnichite valdusse. 1810. aastal omandasid mõisa von Nolckenid, kelle omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Eduard von Nolcken muutis 20. sajandi algul Mooste Lõuna-Eesti üheks kaunimaks mõisakompleksiks. Samas oli Mooste üks hilisemaid esinduslikult välja ehitatud mõisaid Eestimaal. Peahoone valmis August Reinbergi projekti järgi 1909. aastal pooleldi historitsistlikuna, kuuludes pigem 19. sajandil levinud renessansihõngulise "prantsuse lossostiili" kui otseselt juugendliku arhitektuuri näidete hulka.
(Allikas: A. Hein "Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini")

Mõisa ajaloost veel
http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=39

Sisestatud: 10.05.2010.

Meedia


Põlvamaa Mooste rühib turismimagnetiks 08.05.2004 00:01
Tekst Aime Jõgi „Sakala“

Mooste mõisas väärivad ehk enam tähelepanu peahoone Chopini-nimeliste kiltkividega katus ning lossi lastetoa seinast aeg-ajalt välja ilmuv ja koridorides tulesid kustutamas käiv heledais rõivais kummitusmees.
Põlva maakonnas asuva Mooste mõisa peahoone pole üks silmapaistvama välimusega mõisakoole mitte üksnes Kagu-Eestis, vaid kogu riigis.
Mooste mõisat võib arhitektuurilise terviklikkuse poolest võrrelda Olustvere omaga, sest sealgi on hästi säilinud paarikümnest majapidamishoonest koosnev ansambel ja suurejooneline vabakujundusega park.
Monumentaalse kiltkivikatuse ja värvirõõmsa fassaadiga, 1909. aastal valminud peahoone on kaunis juugendstiili näide.

Teada on, et Riia arhitekt August Reinberg laskis algsed katusekivid tuua Baieri Alpidest. Mooste vallavanem Ülo Needo ei läinud sada aastat hiljem hoonet restaureerima asudes kergema vastupanu teed, vaid julgustas oma ehitusjuhti sõitma Kesk-Euroopasse ja otsima sealt vähemalt samaväärseid. Õige kaup leiti Prantsusmaalt. Välja valiti ümara nurgaga kiviplaadid, mis on sedavõrd voolujoonelised, et väärivad üksnes Chopini nime.
Uue katuse panemine mõisa peahoonele lõpetati 2001. aastal. See läks vallavanem Ülo Needo sõnul maksma 3 miljonit krooni. Raha andsid nii riik mõisakoolide programmi ja muinsuskaitseameti kaudu kui ka 1700 elanikuga Mooste vald.
Restaureerimise lõppu ei paista
Segumasin töötab peatrepi ees täie vungiga ja läbi kahe korruse ulatuv fuajee on tellinguis. Remondist hoolimata antakse mõisamajas tunde ning Mooste Põhikooli lapsed võivad oma külaliste ees keksida peegellaega saali ja paari teise ruumiga, millel on näiteks puitpaneelidest seinad ja laed, või siis hoopis jalutusruumis paikneva ornamentidest ja skulptuuridest küllastunud kahhelahju ning esimest ja teist korrust ühendava elegantse puust keerdtrepiga.
Teise korruse mõisaaegne lastetuba, mille seinakapist too valge noormees aeg-ajalt välja ilmub, et tulesid kustutada, on praegu ühe õpetaja tööruum.
Mooste, saksakeelse nimega Moisekatz, kuulus viimati von Nolckenitele.
Enne 1920. aasta riigistamist elas Moostes Eduard Gustav von Nolcken oma perega. Tolle Nolckeni poegadest ei ole küll enam kedagi elus, küll on aga kõrge eani vastu pidanud üks miniaist.
Tema kaudu ongi Saksamaalt Põlvamaale jõudnud teated sellest, et praegu ei lähe Nolckenitel kusagil maailmas just ülearu hästi. Suguvõsal lasuvat needus, mis on seotud tragöödiaga põlvkond veel varasemast ajast, mida tema mäletab.
Kummitus on Nolckenite võsu
On üldteada, et Nolckenid olid Liivimaa aadli konservatiivse tiiva mõjuvõimsad liidrid.
XIX sajandi keskel Moostes elanud Nolckenite kodus valitsenud tugev rivaliteet ka kolme poja vahel. Kord, kui vennad jahile läinud, saanud esimene poeg õnnetult hukka ning pärija surmas hakati süüdistama nooremaid poisse.
Mis tegelikult juhtus, ei tea ju täpselt keegi, aga needus olevat pärit just sellest ajast. Ja toda valget noormeest, keda Mooste Põhikooli õpetajate jutu järgi paljud oma silmaga näinud on, peetakse jahil hukkunud Nolckenite võsuks, kes on ilmselt vanast mõisa peahoonest, mis enne uue ehitamist maha põles, kivilossi lastetuppa ümber kolinud.
Kui nüüd järele mõelda, siis võib-olla jäi osa sellest needusest 1920. aastal, mil mõis riigistati ja Nolckenid Saksamaale lahkusid, Moostesse mahagi, sest mõisakompleksi terviklik areng näib ikka millegi taha takerduvat.
Nimelt kuulub ringmüüriga piiratud karjalautade ja tallide kompleksist kuus hoonet juba kümme aastat soomlastest omanikele, kellelt äriplaani ei paista ega paista, vaid omanike ringi võtmepersoonid vahetuvad.

Vald taotleb sundvõõrandamist
Ülo Needo sõnade järgi on paradoks selles, et 1994. aastal 205 000 krooni eest ära müüdud kuus mõisa majapidamishoonet kavatseb Mooste omavalitsus tagasi osta. Ja kuigi 2004. aastal ei ole hind enam see, mis varem (nüüd ulatub see 750 000 kroonini), näeb Ülo Needo plaanitavas tehingus Mooste vallale kaugemas plaanis tulu tõusvat.
Nüüd on käes see hetk, kui Mooste mees ohkab ja mõtleb ilmselt kadedusega Viljandimaal Olustvere mõisas paikneva kooli juhi Arnold Pastaku peale, kes on suutnud oma varanduse kenasti koos hoida ja kelle teemapargi ideed juba jõudsalt idanevad.
Mooste mõisa majanduskompleks annab detailse pildi tolleaegsest agraar-tööstuslikust tootmisüksusest.
Kõrvalhooned moodustavad kaks alaansamblit. Need on ringmüüriga piiratud karjalautade ja tallide kompleks ning viinavabrik koos viinakeldri ja muude lähemate hoonetega.
Ringmüüriga piiratud majanduskompleksi kuuluvad valitsejamaja, sõidutall-tõllakuur, karjalaut, sealaut, tööhobuste tall, vankrikuur, puutöökoda, sepikoda, väravaehitised ja baroksete sepistega kellatorn.
Kõik imeilusad, maakividest seinte ja punastest tellistest laotud kaarjate akna- ja ukseportaalidega hooned on Peipsi äärest pärit omaaegsete meistrite laitmatu töö. See on sedavõrd laitmatu, et ühe talli otsaviilus on aukohal kiviplaat, millesse on häbenemata lasknud oma nime graveerida nii mõisnik, mõisavalitseja kui ehitusmeister.

Sisestatud: 10.05.2004.

Meedia


- Mooste Eduard von Nolckeni ajal
http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=39

Sisestatud: 06.09.2010.