Mälestise tunnus

Tüüpiline mõisaparkide näide

Kirjeldus

Hoonestus
1909.a. valminud peahoone (3-s sellel asukohal)on üks ilusamaid jugendstiilis ehitisi Eestis. Ta on 2-kordne, mansardkatusega, kõrgel soklikorrusel asuv väga romantiline, liigendatud korpusega ehitis. Katus on mustast basaltkivist (toodud Svetsist) liitekohad kaetud seatinaga. Peahoone keskteljel olevalt külgrõdult saab alguse esiväljak. Peahoonega ühte ansamblisse kuuluvad aidad ja viinavabrik (1909.a.) Viinavabrik on ehitatud pseudogooti lossina, avatud järvele, järve ilmestamiseks, et oleks vaade järve vastaskaldal asuvast “lustihoonest”. Hoone ise on puidust, kaetud heleda pritskrohviga, koos tumedate aknalengidega ja viimistluseks kasutatud punase tellisega on saavutatud huvitav ja ilus ehitis. Eraldi ansambli moodustab valitseja majale toetuv karjakastell, mis on rajatud käesoleva sajandi I kümnendil. Piiratud on see ala 3,5 m kõrguse ringmüüriga, kus on romantilised väravatornid ja kellatorn. Tallid on 2-kordsed. Terve ansambel on väga terviklik, kasutatud on raudkivi koos punase tellisega. Siin haljastus puudub. Valitseja maja on lihtne, klassitsistlikus stiilis mansardkorrusega kivihoone, pärit 19.saj. III veerandist.
Park
Park on vabakujuline mõningate regulaarsete elementidega peahoone lähimas ümbruses. Park on suur ja mitmeosaline. Peahoone külgrõdule orienteeruv pikk ja kitsas esiväljak jätkub pargi pikiteljel väljakute süsteemiga, moodustades pargi põhiosa, mis toetub küljega järvele, kagust raamib teda sissesõidutee äärne allee. Iga väljaku äär on kujundatud eri liiki puudegruppidega ( nulg, kuusk, seedermänd, tamm, pärn jne.) Ülekaalus on siin tumedad puuliigid. Neid on kasutatud kontrasti loomiseks siin asunud heledale asuursele puitpaviljonile. Külgrõdult avanes vaatetelg ka järvele. Peahoone ise jäi järvele suletuks. Selle pargiosa järveäärne külg on tänaseks muutunud metsailmeliseks(niiske kuusemets surveliste allikatega nõlvakul) ja ei leia kasutust. Peahoone pseudobarokne tagaväljak kujutas endast erinevatel tasanditel olevat ehisaeda, kuhu suveks toodi talveaiast palmid. Keskne, kõrgem poolkaarekujuline väljak oli piiratud kõrge pügatud pärnahekiga. Hekis kujunduslikel telgedel trepid ääristatud postamentidel asuvate pseudoparoksete ehisvaasidega. Majandushoonetest eraldas tagaväljakut kivimüür, mille ääres, seespool pärnaallee. Väljak lõppes valitsejamaja taguse vabakujulise pargiga, mis moodustas talle nagu fooni. Valitsejamaja ees park puudus, oli ainult hekiga piiratud muruplats. Tagaväljaku kõrval põhjaveetoiteline ehistiik, ka teispool siseteed on tiik, väikese saare ja sillakesega saarele. Tiikide ümber on vabakujunduslik puistu. Sissesõit toimus otsaväljakult, siin olev, peahoone juures tõusev kaartee valmis 1911.a. peahoone eest parki viivad trepid olid kaunistatud ka pseudoparoksete ehisvaasidega, sissesõidutee kaare sees olev otsaväljak on täis istustatud õunapuid. Dendroloogia
Põhipuuliigiks on tamm, ka pärna, kuuske. Pargis esineb 80 liiki, enamuses lehtpuud ja –põõsad (1982.a. nimekiri olemas). Suurte gruppidena ka alpi seedermändi ja siberi nulgu. Huvitavamad puud. Valge mänd, amuuri korgipuu, hõbepärn, hariliku saare kirjulehine vorm, arukase lõhislehine vorm, enelad, lodjapuu.

Koostas: Siret Punnisk

Ajalugu

Mooste mõis rajati 16. sajandil, kui Poole kuningas Stefan Batory läänistas alad Võnnu maakohtunikule Wilhelm Sturtzile. Korduvalt omanikku vahetanud mõis läks 1741. aastal Münnichite aadlisuguvõsale, kelle valdusesse jäi see kuni 1810. aastani. Sel aastal omandasid valduse Nolckenid, kelle omandisse jäi mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Kompleksi esindusliku väljaehitamine leidis aset 20. sajandi alguses. Mooste järve kaldale jääv suu park on rajatud koos hoonestusega peamiselt 20. sajandi algul. Mastaapsete ehitustööde eestvedajaks oli kreisisaadik Eduard von Nolcken (sünd. 1875. aastal). Mõisa ajalooline saksakeelne nimetus on Moisekatz. Alates mõisa riigistamist 1920. aastal tegutseb mõisas peahoones kool. Majanduskompleks läks riigimõisa käsutusse. 1940. aastal moodustati riigimõisast sovhoos, mis tegutses mõisasüdames 1944. kuni 1991. aastani.