Mälestise tunnus

Piirkonna ajastutüüpilise pargiarhitektuuri näide

Mälestise kirjeldus

Kogu park on keskmise suurusega ~5,5ha. Pargi peaosa – peahoone tagaväljak on rajatud regulaarsena. Pargi regulaarne osa oli orienteeritud mõisa peahoonele. Regulaarne osa lõppes kirdes avara muruplatsiga, mille keskel on kõrgendik. 1877. a. säilinud kaardil asub pargitelje lõpus kõrgendikul triiphoone. Muruplats oli ääristatud puugruppidega, mis lõpetasid pargi. Tagaväljaku kõrghaljastuses on enamuspuuliigiks olnud pärn, millest tänaseni on säilinud vaid üksikisendid.
Vabakujuliselt oli kujundatud ka pargi põhjaosas oleva kahe tiigi ümbrus ja eesväljak. Tänapäevani on säilinud üks tiikidest.
Peahoone ees on olnud barokne aed, mis on 19. sajandil kujundati vabakujuliseks.
Nõukogude aastate algul rajati eesväljaku keskmesse betoonist bassein koos istumiskoha, ebakorrapäraste teede ja lillede ning õitsvate põõsastega. Muruväljaku edelakülge on istutatud kaskede rida, mujale muruväljaku servadesse grupiti vahtraid ja kaski.
Ajaloolise pargi juurde kuulusid kaks “planku” - parkmetsa tukka, mis on praegugi linnahaljastuse olulised osad. Põhjapoolsemasse on ehitatud lasteaed, teise lauluväljak.
Tänaseks on säilinud tagaväljakul asuv korrapärane teedevõrk, katkendlikud puuderead nende ääres ning alleed pargi kirde ja põhjaserval ning idaküljel.
Korrapärase osa lõpetaval vabakujulise istutusega ristkülikukujulisel alal on säilinud kauneid põliseid üksikpuid ja puudegruppe. Tiik on puhastatud. Pargi regulaarosa teed on saanud uue katte.
Pargiteid kasutatakse kehalise kasvatuse tundides jooksuradadena.
Ajalooline pargiosa on dendroloogiliselt liigivaene. Kuid hilisemate juurdeistutustega kasvab pargi ~80 taksonit puid-põõsaid. Enamus puuliigid on harilik vaher ja harilik saar. Pargi põhja piirdel kasvab ka põliseid pärni, tammesid ja ilusad lehised. Okaspuud praktiliselt puuduvad.
Põõsaliikidest on harilikku sirelit, taraenelat, lumimarja jt Nõukogude ajal on pargi eesväljakule istutatud looklevat forsüütiat, suurt läätspuud, läikivat tuhkpuud, sabiina kadakat jt tollel ajal koduaia kujunduses hinnatud põõsaliike. (pargiankeet, 2002)

Mälestise ajalugu

Regulaarpark on rajatud 18. sajandi lõpus. Parki on pidevalt täiendatud kuni 1990ndate aastate alguseni. Park hõlmab ka 1923. aastal loodusloo õpetaja Paul Pedaste poolt rajatud väikest botaanikaaeda, kus kasvas algusaastatel üle 300, 1977. aastal 150 liiki ja 2002. aastal 172 taksonit võõramaiseid puid ning põõsaid.

Kaitsevööndi ulatus

Vaata lisa nr.1

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd määramata, seni on pargi kaitsevööndiks 50m maa-ala mälestise välispiirist arvates.